31. kevadised tegemised

Kuna juba üsna pikalt kirjutanud pole, ei tulegi nii täpselt meelde, mis kõik vahepeal toimunud on.
Igatahes ühel laupäevaõhtul esines siinsamas Baselis Ewert & The Two Dragons. Patriootliku eestlasena pidin muidugi kaasmaalaste kontserdile minema. Seda parem, et poisid on tõesti sümpaatsed ning nende muusika paitab kõrva. Kaasa tuli mu yfu tugiisik Birke, kes tänu youtube'le on draakonite üsna suureks fänniks saanud. Kontsertoli tõesti mõnus. Toimus pisikeses khuulis kohvik/baaris, kuhu publikut palju üle poolesaja ei mahtunud. Seega oli vïmalus istuda vaibal otse muusikute vahetus läheduses. Pärast esinemist avanes võimalus isegi nendega eesti keeles juttu ajada.

Sama nädala pühapäeval tähistati linnas järjekordset FC Baseli meistritiitli võitu. Basel on ilmselgelt hetkel tugevaim Sveitsi meeskond ninh parimaks tunnistatud juba järjest viieteistkümnel korral. Vanalinn oli paksult punast-sinist kandvaid jalkafänne täis, mängiti muusikat ning lasti rakette.

Üks reede pärastlõuna tšillisin klassiõe Felicia juures. Kuna meil kumbagil õhtuks mingeid plaane ei olnud, otsustasime spontaanselt Luzerni minna. Nimelt polnud ma varem sinna veel joudnud, kuid tahtsin ilmtingimata selle armsa linnakese ära näha. Kella kaheksa ajal jõdsime Luzerni. Jalutasime järve ääres, nägime ära sealse kuulsa puitsilla ning jõme Starbucksis café lattet.

Laupäeva hommikul käisin Noraga kirbuturul ning koju tulles olin nelja frangi võrra vaesem, kuid õnnelik oma uute kõrvarõngaste ja suvekingade üle.
Õhtul käisin klassiõdede Raheli ja Anjaga ning mõne tema sõbraga linna peal. Kuna ilm oli külm ja ka vihma hakkas tibutama, siis tšillisime ühes lounge'is.
Eelmine kolmapäev oli kõigil Baseli õpetajatel mingisugune koolitus ning meil seega koolist vaba. Seega otsustasime perega Europaparki minna. See on Saksamaa suurim lõbustuspark ning asub umbes tunniaja rongisõidu kaugusel Baselist. Kuna nädalavahetuseti ja vaheaegadel on park paksult rahvast täis ning igal pool pikad järjekorrad, siis oli see hea võmalus kasutada vaba kolmapäeva ära. Lõbustuspargi väravatest sisse astudes oli tunne, nagu siseneks muinasjutumaailma. Kitšilikud majakesed, karussellid, rõõmsameelne muusika ning suhkruvati lõhn. Park oli jagatud erinevate riikide teemade järgi ära, niiet ühe päeva jooksu istusin Londoni double deckeris, sõin Hispaanias tortillat ning sõitsin Austria mägirongiga. Kuigi alguses oli plaan, et käin kõigil atraktsioonidel ära, siis peale ühte eriti hullu "Ameerika mäge" oli süda ikka üsna paha ning väga enam nende okserataste peale ei tõmmanud. Õhtuks olin ikka nii väsinud, et rongiga kojusõites jäin üsna kohe magama.

Eile käisin siis lõpuks Milanos! Aga sellest kirjutan pikemalt järgmises postituses.

30. naudin elu

Seekord sai koolinädal üsna ruttu läbi ning reede saabus kuidagi eriti kiiresti. Kuna meil on Kanderstegis nüüd uus vaheajamajake, siis veedavad hostvanemad terve nädalavahetuse seal mööbeldades ja ehitades. Robin ja Nora läksid reedel ka üheks ööks sinna. Kuna minul oli reede õhtul YFU-kokkusaamine, jäin üksi linna. Koolist tulles käisin korra poest läbi ning läksin koju õunakooki küpestama. Nimelt pidid kõik õhtuseks ürituseks midagi kaasa tooma. Kokku saime kõik vabatahtlike Simona ning tema venna Mattiase juures. Vahetusõpilasi oli peale minu vaid kaks, Vejune ning Pablo, kuid selleeest oli küllalt staffi rahvast. Laura, Rea, Andy, Sebi, Joe, Michele. Kokkasime spagette tomatikastmega (tüüpiline yfu-toit) ning salateid. Kuna enamus rahvast nägin viimati jaanuaris suusalaagris, siis oli nii hea üle pika aja jälle kokku saada. Kuna Simona oli vahetusaastal Eestis, siis saime omavahel ka eesti keelt rääkida. Kuigi tõele au andes, oli meie mõlema jaoks lihtsam saksa keeles suhelda. Mingi hetk otsustasid osad koju minna ning teised edasi linna peale. Kuna Simona teadis seal läheduses ühte lahedat baari/klubi, otsustasime Vejune, Joe ja Sebiga sinna minna. Koht oli iseenesest lahe, aga pidu üsna kahtlane. Tegelikult oli see mingi kutsetega üritus, kuid meil õnnestus ka kuidagi sisse saada. Igatahes oli saal täis overdressed 25+ rahvast, ning millegipärast meenutasid paljud mulle ANTM'i žüriiliikmeid. Kuna Vejune pidi niikuinii minu juures ööbima, siis otsustasime, et jalutame vaikselt kodu poole. Ka poisid otsutasid veel minu juurde tšillima tulla. Tundub, et olime mingi mitu tundi teel koju, kuna muidugi oli vaja veel pargis kiikumas käia ning teeäärde äraandmiseks asetatud koroonalaud kaasa tassida. Mingi hetk siiski jõudsime kohale, kuid kuna õues hakkas juba valgeks minema, otsustasime veel üles jääda ning mingite eriti lollide mängudega aega sisustada. Päris hommikuni ei pidanud meist siiski keegi vastu ning paar tundi magasime ikkagi. Ärgates läksid kõik üsna varsti kodudesse ära ning ma läksin aeda päikse kätte tõelist suveilma nautima. Kaua lebotada aga ei saanud, sest läksime Andyga Petersplatzile igalaupäevasele täikale. Siinne vanakraamiturg pole Eestis olevatega üldse mitte võrreldav. Leida võib kõike alates riietest, mööbli ning tehnikani. Kauplejaid ning ostjaid on alati palju ning suurem osa neist on noored kohalikud hipsterid. Vaatasime ringi, sõime jäätist ning Andy ostis omale ülivägeva retroratta. Kuna Rea oli ühe sõbrannaga ka müümas, läksime nende juurde. Varsti tulid ka Sebi ning Joe, kes oli vahepeal omale täikalt kitarri leidund sinna ning koos peesitasime murul päikse käes.
Nüüd paari tunni eest jõudsin tagasi koju. Hetkel lebotan terassil diivanil, kuulan muusikat, söön tomati-mozarella salatit ja naudin.
Õhtul ootab aga Ewert& The Two Dragonsi kontsert siinsamas Baselis :)

                                        Vasakult Sebi, Rea, Vejune, Joe ja Andy. All Laura

Sebi ja Mattias

29. die wochenende

Neljapäeva õhtul peale kooli põrutasin rongiga Zürichi poole Evely ja Tiinaga kokku saama. Evely oli ka eelmine aasta Šveitsis võp, elas Zürichis ning nüüd tuli siia vanu sõpru külastama. Jõudsin veits peale kaheksat sinna ning Tiina ja Evely olid mul juba rongijaamas vastas. Kuna neil mõlemal oli erinevalt minust koolist vaba, siis olid nad juba päeval kokku saanud, linna peal käinud ning järve ääres tšillinud.
Rääkisime juttu, jalutasime linna peal ning läksime tagasi järve äärde pingile istuma. Mingi hetk hakkas külm ning otsustasime McDonaldsisse sooja minna. Kahjuks eriti kaua seal istuda ei saanud, kuna ühel hetkel üks eriti kahtlane tüüp otsustas, et oleks tore oma friikaid just meie lauas süüa ning meiga tutvust sobitada. Baseliga võrreldes on Zürich ikka suurlinn. Seega kohtab seal ka palju rohkem imelikke inimesi ning üksinda öösiti linna peale seal kandis eriti ei kipuks.
Juba varsti saatsime Tiina rongi peale ning kuna Evelyl oli veel ööbimiskohta saamiseni aega, tšillisime koos rongijaamas. Aa, oma suusariided sain ka talle Eestisse kaasaviimiseks anda. Nüüd siis kohvris veidigi rohkem ruumi siitostetud asjade jaoks. Koju jõudsin alles peale kahteteist, kuid õnneks sain järgmisel päeval alles teiseks tunniks kooli minna.
Reede õhtul käis Felixi õde oma perega meil külas. Sonjal oli mingi kokkamise tuju ning seega oli meil eriti rikkalik hispaaniateemaline õhtusöök koos paella, tapade ja muu hea kraamiga. Peale sööki, läksime mina ja Nora ööseks Moni juurde. Ta uus kasuõde Janis oli ka seal ning koos veetsime lõbusa õhtu.
Laupäeva hommikul käisin Petersplatzil kirbukal. Seal on suht võimatu käia, ühtegi tuttavat kohtamata. Nägin päris mitut inimest koolist ja sain kokku veel Felicia ning tema vahetusõpilasega Bostonist. Mu klassist neli tüdrukut käisid sügisel Bostonis ning nüüd on ameeriklased kaheks nädalaks siin. Kuna Usas on kõik klubid ja joogid jms alates 21, siis olid bostonlased siinsest ööelust ülivaimustuses. Seega tegime nendega laupäeva õhtul väikse klubitiiru.
Mina läksin siiski üsna vara koju, sest pidin järgmisel hommikul perega kirikusse täditütar Kimi konfirmatsioonile minema. Ma täpselt ei oska seletada, mis see on, aga umbes vist midagi nagu kiriku liikmeks võtmine. Igatahes üsna paljud umbes viieteistaastased noored käivad kõigepealt pool aastat kirikutundides ning seejärel toimub kirikus pidulik tseremoonia. Minu arust on see veidi tobe, sest enamus noorukeid teeb selle läbi ainult seetõttu, et suguvõsalt raha ja kalleid kingitusi saada ning usuga pole seal küll miskit pistmist. Peale jumalateenistust toimus sugulastele restoranis lõunasööming. Ilmselgelt meeldis see osa mulle ja hostperele palju rohkem.:)
Aaa, nüüd on asi kindel. Lähme hostperega juuni alguses itaaliakeelsesse Šveitsi ossa Locarnosse ja Luganosse. Just seal kandis on puhanud näiteks George Clooney, Karolina Kurkova ja Tina Tuner.;)

28. sõpradega trippimas

Pühapäeval sai mu kahenädalane kevadvaheaeg läbi. Esimene nädal möödus üsna vaikselt ja koduselt kui mitte lausa veidi igavalt. Käisin kinos, korra rattaga Saksamaal poodlemas ning sõpradega linna peal.
Teisel nädalal sõitsime Nora, Elena, Elisa, Moni ja Kimiga kolmeks päevaks Kanderstegi, meie vaheajakorterisse. Seal pidasime tüdrukute kokteiliõhtut, vaatasime filme, kokkasime, käisime ujumas ning veetsime muidu mõnusasti aega. Tagasi Baselisse tulles olid näolihased naermisest valusad ning südamed suurest söömismaratonist pahad.
Olin juba ammu Birkega kokku leppinud, et teeme kevadel koos väikse tripi kusagile naaberriiki. Nüüd paar nädalat tagasi pidas ta 18. sünnipäeva ja sai kätte ka oma autojuhiload. Ning kuna ma siiani polnud õieti Prantsusmaal käinud, otsustasime autoga sinna kanti minna. Kaasatulekust olid huvitatud ka mõned Birke sõbrad ning nii asusimegi juba viiekesi, Birke, Emily, Michi, Linus ja mina laupäeva hommikul kahetunni kaugusel asuva Strasbourgi poole teele. Kuigi suutsime veidi valesti sõita ning peaaegu ära eksida, möödus autosõit kiiresti ja lõbusalt. Linna jõudes nägime veidi vaeva parkimissüsteemist aru saamisega, kuid lõpuks saime pargitud ning seejärel võtsime suuna vanalinna poole. Nägime ära Euroopa Parlamendihoone, kuulsa toomkiriku ja jalutasime niisama kitsastel turistirohketel tänavatel. Kuna poistel olid juba kõhud tühjad ning nad tahtsid kusagile maha istuda ning mind, Birket ja Emilyt kutsusid rohked riidepoed, otsustasime eraldi minna ning hiljem jälle kokku saada. Teadsime, et kusagil läheduses peaks olema suur šopingu-ja vabaajakeskus, kuid kaardilt ei suutnud me seda kuidagi leida. Seega ei jäänud muud üle kui tänaval olevatelt inimestelt abi paluda. Kuigi mõlemad tüdrukud on ligi 6,7 aastat prantsuse keelt õppinud, oli neil siiski raskusi kohalikust dialektist arusaamisega. Seega läks meil ikka üsna kaua aega, kuid lõpuks leidsime õige koha üles. Teel sinna kohtusime juhuslikult jälle eraldi läinud poistega, kes otsustasid meiega kaasa šoppama tulla. Peale pikka poodlemist olid meil kõigil kõhud tühjad ning jalad valusad. Seega istusime ühte kohvikusse maha, sõime megahead baguette'i ning jõime smuutit. Haha, mõnus oli Prantsusmaal süüa, hindu eriti vaatama ei pidanud, sest kogu menüü oli niikuinii mitu korda odavam kui siin Šveitsis. Ja prantslased on ikka üsna umbkeelsed ning inglise keelt ei nõustunud minuga pea keegi rääkima. Kuigi baarmen mõistis väga hästi, et ma keelt absoluutselt ei valda ning isegi menüüst loetud nimede väljahääldamisega hakkama ei saa, ei häirinud see teda üldse ning jutustas minuga pikalt prantsuse keeles. Mul ei jäänud muud üle kui noogutada ja lolli näoga vastu naeratada.
Kui kõhud täis, otsisime suurest parklast oma auto jälle üles ning asusime kodu poole teele. Kuna kusagil polnud ühtegi silti, kuhu poole jääb Šveits, sõitsime lihtsalt linnast välja kiirteele ning lootsime, et oleme õiges suunas. Õnneks nägime varsti juba tuttavaid kohanimeseid ning seega oskasime edasi orienteeruda. Tagasi Baselisse jõudsime alles pimedas. Kuna pidin Birke kodunt rattaga veel koju sõitma, aga vihma sadas nagu oavarrest,siin veetsin veel veidi tema juures aega.

                                                                     Strasbourgi vanalinn

   

   Emily ja Birke. Luik on muuseas Strasbourgi sümbol ning taolisi lollakaid mütse ja muud luikedega turistikraami müüsid mustanahalised pealetükkivad noormehed iga nurga peal.

                                                                  Birke, Linus, Emily

                                             Europarlament. Eesti lipp oli ka ilusti esindatud.:)

27. s' läbe isch schön

Kevad on ikka täies mahus Šveitsi jõudnud. Mul juba aias päevitamisest päikserandid, Rheini veetemperatuur varbaotsaga ära proovitud ning esimesed grillipeodki peetud.
Eelmisel neljapäeval käisin klassiga kinos. Muidu poleks maininudki seda, kuid film, mida vaatasime, oli tõsiselt hea. Prantsuse film nimega The Intouchables, südamlik, kohati tõsine, kuid kohati nii naljakas. Kui seda juhuslikult ka kusagil Eestis näidatakse, soovitan soojalt vaatama minna.

Peale kino läksime osa seltskonnaga ühte baari piljardit mängima ning koju jõudsin alles kella kahe ajal. Õnneks jäid järgmisel päeval kaks esimest tundi ära ning sain ilusti välja magada.

Reede õhtul toimus Zürichis vahetusõpilaste kokkusaamine. Jõudsime kella kaheksa ajal Ecuadori kuti Pabloga Zürichisse. Seal saime rongijaamas veel mõnede teiste vahetusõpilastega kokku ning seejärel võtsime suuna pargi poole, kuhu suur osa rahvast juba päeval läinud oli. Seal oli ma usun ligi 50 inimest, enamus yfu või afs'i vahetusõpilased. Nägin üle pika aja paljusid teisi vahetusõpilasi ning tutvusin ka väga paljute uute inimestega. Koju tulin alles viimase rongiga koos kahe Baseli läheduses elava poisiga.
See koolinädal möödus kiiresti. Tundides ei pinguta endiselt oluliselt ning rohkem veedan aega raamatute/ajalehtede lugemise ja muusika kuulamisega.
Teisipäeva pärastlõunal käisin Rheini ääres pargis, kus mu tugiisik Birke oma 18. sünnipäeva tähistas. Sõime kooki, rääkisime juttu ning nautisime imeilusat ilma.
Eile lõunal helistas mulle Birke ning küsis, kas ma ei tahaks temaga õhtul Zürichisse minna. Ta õde käib seal ülikoolis ning jagab paari sõbrannaga korterit. Kuna maja, kus nad elavad on üsna vana ning jääb mingitele ehitustele ette, lammutatakse see järgmine nädal täielikut maha. Seega peeti seal veel viimast korteripidu. Õhtu oli tõsiselt äge. Selline tõeline tudengiatmosfäär. Jõime moosipurgist veini, sõime naljakat ökotoitu ning jäädvustasime oma fantaasia ning mõtted seintele.
Kuigi uni järgmisel hommikul oli oi kui magus, pidin siiski kooli minema. Lohutasin end mõttega, et viimane päev vaja vaid üle elada ning siis võib jälle vaheaega nautima asuda. Kunsti tund toimus Saksamaal Vitra disainimuuseumis. Enamus sõitsid sinna bussiga, kuid me Felicia, Maliku ja Silvioga otsustasime rataste kasuks. Muuseum asus aga palju kaugemal, kui me arvasime (arvatud kolme kilomeetri asemel kuue kilomeetri kaugusel) ning sinna minek võttis oodatust rohkem aega. Et mitte väga palju hiljaks jääda, pidime üsna kiires tempos väntama. Kui lõpuks kohale jõudsime olime kõik surmväsinud, kuid muuseumituur oli õnneks huvitav ning sealne ümbrus üliilus.
Pärast muuseumit otsustasime Silvioga võimalust kasutada ning saksa mäkki odavat burksi sööma minna. Tšillisime tunnikese pargis, rääkisime juttu ning nautisime oma cheeseburgereid. Seejärel asusime tagasi Baseli poole teele, kuid poole maa peal suutsin esimest korda siin rattaga käna käia ning ilusti oma niigi vigase põlve peale kukkuda. Nüüd jälle veidi lombakas, kuid loodan, et seekord läheb ruttu üle.

Vahetund! Anja, David, Rahel, Malik

Malik palun edasi öelda, et tegelikult on ta tubli ja tore poiss.

                                                                      Vitra Museum

                                                                  Malik, Silvio, Felicia

26. Teater!

Kunagi rääkisin vist, et teeme klassiga teatriprojekti. Siin  peaaegu kõik 11. klassid lavastavad mingi etenduse ning kannavad kolmel õhtul selle koolis ette. Piletite müügist saadud tulu läheb lõpureisi kassasse. Ja peab ütlema, et need summad on ikka üsna korralikud. Veel lasevad kõik klassid ka kavad trükkida, kus lisaks klassi ning etenduse tutvustusele on ka erinevate firmade reklaam sees. Ka reklaamipinna müük on üks raha sissetuleku allikas. Meil oli kavadega ilge jama, sest trükikoda pani näkku ning unustas need õigeaegselt trükkida. Seega pidime veel viimasel minutil leidma uue firma, mis oleks nõus järgmiseks päevaks seitsesada vihikukest trükkima.
Aa, ning nädal enne etendusi toimus meil teatrilaager. Nädal aega veetsime saksa keele õpetaja ja meie lavastajaga Baselist tunni aja kaugusel laagrimajas ning tegime päevad läbi teatriproove. Sellegipoolest oli kogu laager tore ning õhtud klassi seltsis olid tõeliselt lõbusad. Sain klassi rahvaga palju lähedasemaks ning õppisin neid rohkem tundma.
Laagrist koju tulles, kogunesime veel poole klassi rahvaga klassiõe Miriami juude, kus pidasime niiöelda laagri afterparty't.
Nüüdseks on ka kõik kolm etendust läbi ning võib öelda, et meie tükk õnnestus ning saime ka väga head tagasisidet. Meie etendus polnud selline traditsiooniline, vaid pigem moderne inimkonna tulevikust pajatav tükk. Minu osa küll eriti suur polnud, kuid minu jaoks täitsa piisav ning sain laval isegi eesti keelt rääkida. :)
Kuna ilm oli nii super (üle kahekümne soojakraadi) läksime peale viimast etendust terve klassiga Rheini äärde tšillima-grillima ning veetsime koos mõnusa õhtu.

25. D drey scheenschte Dääg

Esmaspäevast kolmapäevani toimus siis Baselis kauaoodatud Fasnacht. Mäletan, et juba esimestel Šveitsis veedetud päevadel tehti mulle selgeks, et see on siin üks tähtsamaid sündmusi, mida kohalikud terve aasta ootavad ja mil siia enim turiste tuleb.
Kõigepealt üritan ära seletada, mida "Fasnacht" üldse tähendab. Otsetõlkes on see tegelikult vastlapäev, kuid eestipärase hernesupi ja liulaskmisega pole sel midagi ühist. Enim meenutab see ilmselt karnevali. Kogu asi hakkab pihta esmaspäeva varahommikul, kui kostümeeritud inimesed oma clique'dega (grupid, kes mängivad trummidel või pikoloflöötidel traditsioonilisi marsse) linna kogunevad. Ikka uskumatu, missuguseid kostüüme võid näha ning kui palju aega ja raha kohalikud neisse investeerinud on. Täpselt hommikul kell neli alustatakse musitseerimise ja rongkäiguga ning kottpimedas linnas süüdatakse laternad. Peale paaritunnist rongkäiku minnakse koju magama ning pärastlõunal hakkab peale cortege (ametlik rongkäik, kus kõik cliqued kaasa teevad). Nii marsitakse kuni õhtuni linna peal ringi, vahepeal pubides ja baarides pause tehes ning tähistades. Lisaks flöödi- ja trummimängijatele teevad kaasa ka waggis. Need, enamasti poisid või mehed, on samuti traditsiooniliselt kostümeeritud, kuid pillimängimise asemel jagavad nad pealtvaatajatele erinevaid asju. Traditsiooniliselt kingitakse kommi, apelsine ja lilli, kuid võib ka igasugust muud imelikku kraami saada. Näiteks ma sain veel porgandi, stringid, mini napsupudeli ning pisikese mängukaru. Lisaks kingituste jagamisele kallavad nad sulle pähe ja topivad kraevahele ka värvilist paberipuru, eestikeeles konfetid vist. Poleks uskunud, et seda nii palju tehakse, kuid paari tunni jooksul linnas pidin ikka üsna mitmel korral põgenema waggiste eest ning sellegipoolest oli mul kojujõudes absoluutselt igal pool seda paberipahna.
Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin  hostõe cliques kaasa ning osalesin nendega koos rongkäigul.
Teisipäeval käisin leedu vahetusõpilase Vejunega niisama linna peal. Kuna peaaegu kõik inimesed on sel ajal linnas, on üsna kindel, et kohtab ka mõnda tuttavat. Niisiis nägimegi üsna palju koolikaaslasi ja sõpru, kellega koos veetsime ööni lõbusasti aega.
Kolmapäeval olin aga peale päevast rongkäiku niii väsinud, et otsustasin fasnachti lõpu tähistamise asemel juba kella üheteist ajal õhtul koju välja magama minna.
Ilmselgelt olen nüüd veendunud, et fasnachti hüüdlause "D drey scheenschte Dääg" (kolm ilusaimat päeva)  on täielikult õigustatud.

                                            Väiksema hostvennaga esimesel Fasnachti hommikul.

                               Igal cliquel on oma teema ja selle järgi kujundatud kostüüm ja latern.

                                                   Meie clique teema oli "Nivea- 100. juubel"

                                               

              Selline näeb välja traditsiooniline waggis. Ajaa, ilmaga oli meil tõesti supervedanud. Päike ja viisteistkraadi sooja. Siin on igatahes kevad käes!

           Üks õhtu tšillisime Jakobiga yfust. Ta oli ka nimelt waggis. Haha, ma ei tea, mida me tol momendil teha üritasime.