Täna jõudsin tagasi kolmepäevaselt ELOlt ehk eelorientatsioonilt ning senised muljed on ainult positiivsed. Tunnen nagu oleks saanud omale korraga ligi viiskümmend uut sõpra. Need laulud, mängud, tantsud, mis esmapilgul võisid tunduda veidi koomilised, said meile mõne päeva jooksul juba nii omaks ja sisendasid päris yfuka tunnet. Võib ju minna ka niisama omaalgatuslikult välismaale vahetusõpilaseks, kuid siis jääb ilma sellest ühtsustundest ning ka funist, mis YFUga kaasa tuleb.
Ülimalt tore oli, et vabatahtlike tiim viitsis oma vabast tahtest meile teadmisi, kogemusi jagada ning tegevusi organiseerida. Võib kõlada küll üsna klišee, kuid ilma nendeta poleks me olnud sellised, nagu me ELOl olime.
Kodu poole liikudes, tundsin seoses oma vahetusaastaga üsnagi imelikku tunnet. Ei teagi, kas see tuleks liigitada põnevuse, hirmu või ootusärevuse alla. ELOl kuuldud hulgalise info ja teiste vahetusõpilaste nägemise tõttu, muutus ärasõit juba ootamatult reaalseks ja käegakatsutavaks. Järsku jõudis kohale, et minek polegi enam valgusaastate kaugusel ning mõelda tuleks hakata juba kohvripakkimisele.
Siiski üritan veel suvest viimast võtta ning samal ajal loodan, et ELOlt kaasa saadud positiivsed emotsioonid kajastuvad ka terve minu vahetusaasta jooksul.
