Kohati on šveitslased nii sarnased eestlastega. Tihtipeale kuuldes hostema mõnda ütlust või hostisa nalja, tekib äratundmisrõõm ning tunnen nagu oleksin oma päriskodus Eestis. Ka siinsed klassikaaslased kuulavad samasugust muusikat nagu eesti nooredki, teevad nädalavahetustel samu asju ning mõtlevad tihti sarnaselt.
Siiski on ka nii palju asju, mis minu jaoks imeliku ja võõrana tunduvad.
Inimesed siin on tõesti täpsed nagu nende kuulsad kellad. Nad ei salli hilinemisi ja plaanimuutusi. Jõulusöögid ja kingitused pannakse paika septembris ning juba praegu saabuvad sünnipäevakutsed jaanuariks.
Ka on kohalikele tähtsad reeglid ning nendest kinnipidamine. Näiteks enamikes kohtades kehtib lapsepilet kuni 16-eluaastani. Ning olgugi, et ma olin vaid paar päeva seitseteist olnud, ei tulnud kellelegi mõttesse mulle poole odavam sooduspilet osta.
Nagu eestlasedki võivad siinsed elanikud alguses külma ja kinnise mulje jätta, kuid kui nendega veidi rohkem suhelda, saab aru, et tegelikult on šveitslased lõbusad, sõbralikud ja külalislahked.
Üldiselt on inimesed ka leplikud, rahulikud ja tolerantsed ning üritavad alati igale osapoolele sobivaid lahendusi leida. Sakslaste kohta kehtib siin stereotüüp, et enamus selle rahvuse esindajaid on järsu ütlemise ning ülbe olekuga. Siiski ollakse pea alati välismaalastega vastutulelikud ning abivalmid. Kuna siinne elanikkond on väga kirju ning immigrante leidub igast maailmanurgast, pole ma seetõttu eriti saanud nautida huvitava ja eksootilise välismaalase seisust. Sellegi poolest on mul enamasti au olnud olla esimene eestlane, keda nad näevad. Jah, ega Eestist nad siin tõesti palju ei tea. Eks ma siis neile siin seletan, et Eesti pole ei Inglismaa ega Ukraina naaberriik ning et kummaline pehme ja topelttähti sisaldav eesti keel on tõesti olemas.
Wednesday, October 26, 2011
Wednesday, October 19, 2011
13. Veel veidi vaheajast
Laagrist sõitsin otse rongiga Kanderstegi. Pere oli juba paar päeva varem sinna vaheaega veetma sõitnud.
Pühapäeva hommikul ärgates oli esimene asi mida aknast märkasin lumi!! Kogu maa oli valge ning taevast sadas alla suuri valgeid helbeid. Lõunal käisime hostperega üsna meie vaheajakodu lähedal mägijärve nimega Oeschinensee ääres. Nii mõnus lumine oli seal, et oleks hea meelega kohe suusad alla pannud. Üles mäkke sõitsime gondliga ja alla tagasi tulime matkates.
Esmaspäevaks oli kogu lumi jälle sulanud ning järel ainult suured veeloigud ning üleujutavad ojakesed. Kohati oli asi isegi nii hull, et vesi oli üle meetri ning autoteed suletud. Seega jäi ära me plaan minna paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse veeparki. Tundub, et ülejäänud pere oli seetõttu veidi nördinud, kuid mina olin rahul, et sain ühe päeva niisama kodus veeta ning laagrinädalast välja puhata.
Teisipäevaks polnud teed endiselt avatud, seega jalutasime vaid oma külakeses ringi ning pidasime piknikku.
Kolmapäeva hommikul oli meil varajane äratus, kuna pidime jõudma Bettmeralpini viiva rongi peale. Poolteist tundi sõitu ning veerand tundi eriti suure gondliga ja jõudsimegi väiksesse mägikülla.
Seal tegime kohvikus väikese söögipausi ning asusime 2890 meetri kõrgusel asuva Bettmerhorni poole teele. Selleks pidime umbes kolmveerand tundi mööda niiöelda hiigelkivihunnikut üles ronima. Kuna tõusud olid järsud ja maas veel poolsulanud lumi, õnnestus mul ka paaril korral libastuda ning lausa pikali kukkuda. Tagasi külla jõudes olid meil kõhud juba üsna tühjad ning seega sõime ühes kohalikus restoranis õhtust. Koju tagasi jõudsime alles pilkases pimeduses peale kümmet ning kuna olime pikast päevast kõik päris väsinud läksime kohe magama.
Neljapäev ja reede olid üsna vaiksed ja rahulikud, kuid kumbki päev ei möödunud ilma matkamisega. Ma olen üpris kindel, et pole Eestis terve elu jooksul niipalju matkanud kui siin kahe kuuga. Mägedest üles ja alla ronimine on kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmisviis ning osa nende elustiilist.
Viimasel päeval autoga koju sõites tegime vahepeatuse Bernis. See üpris pisike Šveitsi pealinn jättis mulle oma helesinise jõe ja kuulsa kellatorniga väga hea mulje. Läheks meelsasti teine kordki sinna uitama. Kuna tol päeval oli ilm ikka üsna külm, käisime rohkem mööda kohvikuid ja poekesi. Peale paaritunnist linnatuuri võtsime suuna lõpuks Baseli poole. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja tšekkisin järgi, mis kahe nädala jooksul ilmas juhtunud on. Õhtul lebotasin veel veidi niisama ning õppisin tulevaseks bioloogiatööks. Aa, vahepeal sain muideks oma süvageograafia töö ka tagasi. 9 punkti 24st... nii et mitte just eriti paljutõotav tulemus.:D
Pühapäeval pidin suhteliselt varakult üles tõusma, sest olime kella üheteistkümneks peretuttava sünnipäevale kutsutud (no tõesti, kes peab 40-aastast juubelit kell 11 hommikul!:S) Ausaltöeldes oli see minu jaoks suhteliselt igav, sest esimene pool tundi inimesed lihtsalt kätlesid ning musitasid mind ja üksteist tervituseks, vahepeal toimus söömine ning pärast seda kordus jälle see põsesuudluste jada, seekord siis hüvastijätuks. Mingi aeg pidin veel vastama küsimustele, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas meil on väga külm ja kas me tarvitame palju narkootikume ja kuulame põhiliselt ainult heavy rocki (whaat?).
Koju jõudes nautisin veel oma viimast vaheajaõhtut ning esmaspäeval sulandusin juba jälle koolirutiini.
Oeschinensee
kirik mägikülakeses
Vaade Bettmerhornilt. Kukil taamal peaks olema Mount Blanc ja Matterhorn.
Pühapäeva hommikul ärgates oli esimene asi mida aknast märkasin lumi!! Kogu maa oli valge ning taevast sadas alla suuri valgeid helbeid. Lõunal käisime hostperega üsna meie vaheajakodu lähedal mägijärve nimega Oeschinensee ääres. Nii mõnus lumine oli seal, et oleks hea meelega kohe suusad alla pannud. Üles mäkke sõitsime gondliga ja alla tagasi tulime matkates.
Esmaspäevaks oli kogu lumi jälle sulanud ning järel ainult suured veeloigud ning üleujutavad ojakesed. Kohati oli asi isegi nii hull, et vesi oli üle meetri ning autoteed suletud. Seega jäi ära me plaan minna paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse veeparki. Tundub, et ülejäänud pere oli seetõttu veidi nördinud, kuid mina olin rahul, et sain ühe päeva niisama kodus veeta ning laagrinädalast välja puhata.
Teisipäevaks polnud teed endiselt avatud, seega jalutasime vaid oma külakeses ringi ning pidasime piknikku.
Kolmapäeva hommikul oli meil varajane äratus, kuna pidime jõudma Bettmeralpini viiva rongi peale. Poolteist tundi sõitu ning veerand tundi eriti suure gondliga ja jõudsimegi väiksesse mägikülla.
Seal tegime kohvikus väikese söögipausi ning asusime 2890 meetri kõrgusel asuva Bettmerhorni poole teele. Selleks pidime umbes kolmveerand tundi mööda niiöelda hiigelkivihunnikut üles ronima. Kuna tõusud olid järsud ja maas veel poolsulanud lumi, õnnestus mul ka paaril korral libastuda ning lausa pikali kukkuda. Tagasi külla jõudes olid meil kõhud juba üsna tühjad ning seega sõime ühes kohalikus restoranis õhtust. Koju tagasi jõudsime alles pilkases pimeduses peale kümmet ning kuna olime pikast päevast kõik päris väsinud läksime kohe magama.
Neljapäev ja reede olid üsna vaiksed ja rahulikud, kuid kumbki päev ei möödunud ilma matkamisega. Ma olen üpris kindel, et pole Eestis terve elu jooksul niipalju matkanud kui siin kahe kuuga. Mägedest üles ja alla ronimine on kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmisviis ning osa nende elustiilist.
Viimasel päeval autoga koju sõites tegime vahepeatuse Bernis. See üpris pisike Šveitsi pealinn jättis mulle oma helesinise jõe ja kuulsa kellatorniga väga hea mulje. Läheks meelsasti teine kordki sinna uitama. Kuna tol päeval oli ilm ikka üsna külm, käisime rohkem mööda kohvikuid ja poekesi. Peale paaritunnist linnatuuri võtsime suuna lõpuks Baseli poole. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja tšekkisin järgi, mis kahe nädala jooksul ilmas juhtunud on. Õhtul lebotasin veel veidi niisama ning õppisin tulevaseks bioloogiatööks. Aa, vahepeal sain muideks oma süvageograafia töö ka tagasi. 9 punkti 24st... nii et mitte just eriti paljutõotav tulemus.:D
Pühapäeval pidin suhteliselt varakult üles tõusma, sest olime kella üheteistkümneks peretuttava sünnipäevale kutsutud (no tõesti, kes peab 40-aastast juubelit kell 11 hommikul!:S) Ausaltöeldes oli see minu jaoks suhteliselt igav, sest esimene pool tundi inimesed lihtsalt kätlesid ning musitasid mind ja üksteist tervituseks, vahepeal toimus söömine ning pärast seda kordus jälle see põsesuudluste jada, seekord siis hüvastijätuks. Mingi aeg pidin veel vastama küsimustele, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas meil on väga külm ja kas me tarvitame palju narkootikume ja kuulame põhiliselt ainult heavy rocki (whaat?).
Koju jõudes nautisin veel oma viimast vaheajaõhtut ning esmaspäeval sulandusin juba jälle koolirutiini.
Sunday, October 16, 2011
12.Vaheaeg, ich hab dich lieb!
Heii,
nüüd on juba üle kahe nädala möödas viimasest postitusest. Põhjus, miks ma pikalt kirjutanud pole, ei ole mitte mu laiskus, vaid see, et meil oli kahenädalane vaheaeg. Seega oli mul tegemist oi kui palju ning internetile puudus igasugune ligipääs.
Esimesel nädalavahetusel oli mul esimest korda võimalus olla kaks päeva täiesti üksi kodus. Vanemad ja Noel olid Kanderstegis, Nora mingil trummivõistlustel ja Robin sõbra juures ööbimas. Niisiis nautisin laupäeva hommikul üksi olemist, lugesin saksakeelset Sofi Oksaneni "Puhastust" ja kuulasin valjult muusikat.
Õhtuks olin kokku leppinud klassiõe Anjaga, et lähme välja vaheaja algust tähistama ning hiljem tema poole ööbima. Linnas tutvusin veel mõndade tema sõpradega ja kohtasin ka paari klassikaaslast.
Pühapäeva hommikul jalutasin üsna vara koju, tšillisin veidi niisama ja alustasin kokkamisega. Lubasin nimelt õhtuks eestipärast kartulisalatit valmistada. (Hiljem selgus, et see on siin poodides tegelt täitsa saadaval, ainult nime "russischer Salat" all.) Lisaks salatile tegin ka YFU laagrisse kaasavõtmiseks šokolaadi-apelsini muffineid. Õhtul tegelesin veel pakkimisega ning sõin hostpere ja mõnede sugulastega õhtust.
Esmaspäeva hommikul läksin üsna varakult rongijaama, et saada kokku Vejunega Leedust ning Artjomiga Venemaalt ning seejärel sõitsime juba koos Fribourgi aastaalguslaagrisse (PAO).
Niiiii lahe oli esmakordselt näha kõiki teisi vahetusõpilasi. Ja loomulikult Tiinat, Laurat, Oliveri ja Elinit! Uskumatult imelik oli nendega alguses eesti keelt rääkida. Lõpuks oligi nii, et rääkisime eesti-saksa-inglise keele segu. Kohe alguses jaotati meid gruppidesse. Mina olin koos Filipiga Taanist, Andresiga Ecuadorist, Rinkoga Jaapanist, Danielaga Mehhikost ja Giorgiga Gruusiast. Grupijuhtideks olid meil imetoredad Sonja ja Nuria yfu staffist. Selle seltskonnaga toimusid meil terve nädal erinevad sessionid vahetusõpilasele olulistel teemadel nagu kultuurilised erinevused ja koduigatsus jms. Peaaegu iga õhtu toimus meil mõni lõbus üritus. Meeldejäävamad olid koduriikide presentatsioon, camp olympics ning öine matk tõrvikutega. Viimane õhtu toimus pidu hommikuni. Võin öelda, et nüüd on mul sõpru peaaegu igas maailmanurgas. Aeg laagris läks ikka megakiiresti (shit, mul on juba ka see šveitslaste komme igal pool liidet "mega" kasutada) ning kahju oli laupäeval kõigiga hüvasti jätta. Järgmine kord kui täies koosseisus üksteist näeme on jaanuaris, mil toimub YFU suusalaager.
Teise vaheajanädala veetsin hostperega Kanderstegis, kuid sellest kirjutan lähemalt järgmises postituses.
Eesti tšikid Laura ja Tiina
staff Fez ja Meret
Ladina-Ameerika seltskond
Tai versus Eesti
naljakad tailased ja Mariin
minu grupi kutid Filip, Giorgi ja Andres
staff Jakob ja Vejune Leedust
Balti kett
nüüd on juba üle kahe nädala möödas viimasest postitusest. Põhjus, miks ma pikalt kirjutanud pole, ei ole mitte mu laiskus, vaid see, et meil oli kahenädalane vaheaeg. Seega oli mul tegemist oi kui palju ning internetile puudus igasugune ligipääs.
Esimesel nädalavahetusel oli mul esimest korda võimalus olla kaks päeva täiesti üksi kodus. Vanemad ja Noel olid Kanderstegis, Nora mingil trummivõistlustel ja Robin sõbra juures ööbimas. Niisiis nautisin laupäeva hommikul üksi olemist, lugesin saksakeelset Sofi Oksaneni "Puhastust" ja kuulasin valjult muusikat.
Õhtuks olin kokku leppinud klassiõe Anjaga, et lähme välja vaheaja algust tähistama ning hiljem tema poole ööbima. Linnas tutvusin veel mõndade tema sõpradega ja kohtasin ka paari klassikaaslast.
Pühapäeva hommikul jalutasin üsna vara koju, tšillisin veidi niisama ja alustasin kokkamisega. Lubasin nimelt õhtuks eestipärast kartulisalatit valmistada. (Hiljem selgus, et see on siin poodides tegelt täitsa saadaval, ainult nime "russischer Salat" all.) Lisaks salatile tegin ka YFU laagrisse kaasavõtmiseks šokolaadi-apelsini muffineid. Õhtul tegelesin veel pakkimisega ning sõin hostpere ja mõnede sugulastega õhtust.
Esmaspäeva hommikul läksin üsna varakult rongijaama, et saada kokku Vejunega Leedust ning Artjomiga Venemaalt ning seejärel sõitsime juba koos Fribourgi aastaalguslaagrisse (PAO).
Niiiii lahe oli esmakordselt näha kõiki teisi vahetusõpilasi. Ja loomulikult Tiinat, Laurat, Oliveri ja Elinit! Uskumatult imelik oli nendega alguses eesti keelt rääkida. Lõpuks oligi nii, et rääkisime eesti-saksa-inglise keele segu. Kohe alguses jaotati meid gruppidesse. Mina olin koos Filipiga Taanist, Andresiga Ecuadorist, Rinkoga Jaapanist, Danielaga Mehhikost ja Giorgiga Gruusiast. Grupijuhtideks olid meil imetoredad Sonja ja Nuria yfu staffist. Selle seltskonnaga toimusid meil terve nädal erinevad sessionid vahetusõpilasele olulistel teemadel nagu kultuurilised erinevused ja koduigatsus jms. Peaaegu iga õhtu toimus meil mõni lõbus üritus. Meeldejäävamad olid koduriikide presentatsioon, camp olympics ning öine matk tõrvikutega. Viimane õhtu toimus pidu hommikuni. Võin öelda, et nüüd on mul sõpru peaaegu igas maailmanurgas. Aeg laagris läks ikka megakiiresti (shit, mul on juba ka see šveitslaste komme igal pool liidet "mega" kasutada) ning kahju oli laupäeval kõigiga hüvasti jätta. Järgmine kord kui täies koosseisus üksteist näeme on jaanuaris, mil toimub YFU suusalaager.
Teise vaheajanädala veetsin hostperega Kanderstegis, kuid sellest kirjutan lähemalt järgmises postituses.
Subscribe to:
Posts (Atom)