19. samichlausid - grätimaanid

Kogu see üsna pikk aeg, mille jooksul ma kirjutanud pole, on möödunud üsna jõulumeeleolus. Siiani kolm jõuluõhtut, kuhjades mandariine ja šoksi ning vahvaid jõulukingitusi. Kogu jõulutrall hakkas pihta 6. detsembril, kui siinmaal külastab lapsi Samichlaus. Niisiis läksime meiegi kogu perega vihma ja tormi trotsides kodulähedasse parki punase kuuega jõulumeest, tema abilist ning eesleid kaema. Kui Noel oli luuletuse eest paki kätte saanud, kiirustasime koju tagasi kakaod jooma ja Grätimaan'e sööma. Järgneval nädalavahetusel toimus poole tunni kaugusel asuvas Oltenis ka yfu jõuluüritus. Koos vabatahtlikega oli kokku tulnud umbes kakskümmend inimest. Sõime, küpsetasime, rääkisime poole ööni juttu. Vahepeal külastas tublisid vahetusõpilasi ka Samichlaus, kes laulu või salmi eest ka väikseid pakke jagas. Mõtlesin, et postitan siia ka oma päheõpitud salmi. Saksa keele oskajatel on ehk huvitav lugeda ja näha kui erinev tegelikult see siinne keel on.
Der Santiklaus kunnt hite
dur d'lange-n-erle gritte.
Er bindet s Eseli an e Stamm
und kunnt z Fuess vom Wisedamm.
Sy Sagg isch schwär und digg.
He jo, zuem guete Gligg!
Doch d Ruete gfallt mer nit so guet,
i glaub, ass die rächt bisse tuet.
Bring mir der Sagg, i bitt!
Doch d Ruete lieber nit. 

Järgmine jõuluüritus oli Felixi õe kodus tema pere ning vanavanematega. Pärast sööki jagasime üksteisele kingitusi, avasime neid ning muidugi ei puudunud ka rohkete muside ja kallistustega tänamine. Enne laulsime veel vana traditsiooni kohaselt šveitsi jõululaule. Mina sain kingiks šoksi ja raha, kuid üldiselt on siin populaarsed ka isetehtud kingitused. Peale kingijagamist ja koogisöömist mängisime Nora ja hosttäditütrega Singstari. Poleks elu sees uskunud, et isegi minu, kui täiesti ebamusikaalse jaoks võib see nii lõbus olla.  Hiljem, kui jõudsime Abba, Queeni ja muu vanema muusika juurde, tulid ka vanemad kaasa elama ning laulma. Koju jõudsime too õhtu alles kella kahe paiku öösel.
Pühapäeva veetsime ühe hea peresõbra juures. Nimelt hostisa vallaline parim sõber Cello ja hostema aasta eest lahutanud sõbranna leidsid paar kuud tagasi teineteist ning see aasta tähistasid esimest korda koos jõule. Lapsed-noored läksid kõik juba päeval varem Cello juurde küpsetama ja sööke ette valmistama.  Kuna ta 19-aastane tütar õpib kokandust, siis tegime tema juhendusel hulganisti küpsetisi ja suupisteid. Vanemate saabudes olid meil toidud valmis ja laud ilusti kaetud. Söögile järgnes jälle kingijagamine. Seekord sain Starbucksi kinkekaardi ja kruustermose ning Bodyshopi komplekti lõhnaõli, kreemi ja dušigeeliga.
Veel on tähistamata kahed jõulud. 24. detsembri veedame perega Kanderstegis ning 25. tuleb hosttädi pere meile sinna külla.
Ja juba pühapäeval hakkab meie suusahooaeg pihta! Õnneks erinevalt Baselist on seal mägedes juba piisavalt lund ning vaheaeg tõotab tulla sportlik ja lõbus.
Ning kuna ma enne jõule enam ilmselt blogida ei jõua, soovin teile kõigile ilusaid pühi juba ette ära. Loodan, et lumi jõuab jõuluõhtuks teiegi juurde!

                                                               Üks pühapäev küpstades

                                                        Nora ja Elenaga jõululaadal

 

Baseli vanalinna katused

18. ball ja kodune nädalavahetus

Reede hommik sõitsid hostvanemad Kanderstegi pulmaastapäeva tähistama ning ka Noel oli kusagile ära sokutatud. Niisiis oli meil järjekordne "sturmfrei" nädalavahetus. Koolist koju tulles küpsetasin õhtuks ruttu kohupiima-õuna piruka valmis, käisin pesus ja hakkasin vaikselt õhtuseks balliks sättima. Nimelt hostõe koolis toimus igaaastane talveball. Kuna ta oli eelmine aasta Usas ülivaimustuses sealsest ballist olnud, tahtis ta ka siin midagi sarnast korraldada ning kutsus 6,7 klassiõde juba varem meile koju, et koos valmis sättida. Niisiis kella kuue ajal saabusid esimesed tüdrukud koos kleitide, kingade ning meigilademetega meie juurde ning alustasime ettevalmistustega. Kella poole üheksaks oli meil kokku juba päris palju ning kõik nägin superkenad välja. Tegime veel lühikese fotosessiooni (mille pildid pole kahjuks veel endiselt minuni jõudnud) ning kiirustasime trammi peale. Kuigi eelnevad päevad olid kõik soojad ja päikselised olnud, pidi tol õhtul nagu kiuste paduvihma sadama. Õnneks jõudsime suhteliselt kuivana siiski kohale. Rahvast oli üllatavalt palju, terve saal oli paksult kleitides-ülikondades noori täis, kuigi märgatavas ülekaalus oli 8. ja 9. klassi inimesi. Kuna rahvast oli mõnusaks tantsimiseks ilmselgelt liiga palju ning ka muusikavalik polnud just parim, otsustasime üsna varakult linna peale ära minna. Hea meelega oleks niisama vanalinnas jalutanud ja jõulutulesid ning hõõgveini nautinud, aga kuna vihm ei kavatsenudki lakata, otsustasime ühte kohalike seas armastatud baari/lounge'i sisse astuda. See oli aga parasjagu nii rahvast täis, et ühtegi vaba lauda me tuvastada ei suutnud. Ning tolle lihtsa baari jaoks olime me ilmselgelt ka liiga overdressed. Kuna ka järgmises kohas polnud just eriti lõbus ning jalad tegid kõrgete kontsade tõttu juba üsna haiget, otsustasime koju minna.

Laupäeva lõunaks olin Feliciaga kokku leppinud, et küpsetame minu pool jõuluküpsiseid. Kuigi Nora üldiselt ei viitsi kokata, oli tal seekord imelikul kombel tuju Grättimaan'esid teha. Need on sellised mehikese kujulised pehmed magusad saiad, mida siis jõulude ajal süüakse. Niisiis küpsetasime kahte erinevat sorti küpsiseid ja Grätimaan'e. Õhtupoole tuli Elena veel meile külla. Sõime, lobisesime ja tšillisime arvutis poole ööni.

Pühapäeva veetsime sugulastele, sõpradele jõulukingitusi valmistades. Ehk siis tegime ise vannisoola ja mingeid teekotikesi vms. Õhtul sõime terve perega koos ning arutasime jõuluplaane. Tundub, et kõigil detsembrikuu nädalavahetustel on meil mingi seltskonnaga jõulusööming. Juba see laupäev toimub jõuluõhtu hostema venna juures. Kahjuks sinna ma kaasa ei lähe, sest samal nädalavahetusel toimub ka yfu ööbimisega jõuluüritus. Saab jälle teisi võpe näha ning nendega koos tähistada.

Aa, ilmast veel niipalju. Eile oli Santichlaustag, ehk päev, kui meie mõistes jõuluvana toob lastele šoksi, pähkleid ja mandariine. (24. toob siin kinke Jeesuslaps vms.) Siiski oli suht masendav, kui punase kuuega jõulumees kõndis tänavatel ringi ning õues oli 8 kraadi sooja ja paduvihma sadas...

17. FREIBURG!

Laupäeva hommikul tõusime Noraga vara üles, kuna meid ootas Saksamaa ja Freiburg!! Nimelt oli trip sinna tegelikult mu sünnipäevakink Noralt ja Elenalt, aga üli busyd nagu me oleme, jõudsime teostuseni alles kaks kuud hiljem:D
Niisiis, kell kümme istusime juba rongis ja sõitsime Freiburgi poole. See kahesaja tuhande elanikuga edela-saksa linn asub umbes 50km kaugusel Baselist. Umbes veidi vähem kui tunni aja pärast jõudsime kohale ning kui olime kindlaks teinud kuhu suunda jääb kesklinn, võtsime suuna sinna poole. Esimese asjana oli plaanis külastada postkontorit, et saata ära mu pakk Eestisse, kuna siit Šveitsist saatmine oleks lihtsalt nii palju kallim. Kui pakike hea ja parema šveitsi kraamiga oli teele pandud, otsisime üles ostutänava. Sealt sain omale väga mõistliku hinnaga teksad, kampsuni ja kindad ning täiendasime ka oma juuksehooldusvahendite- ja meigivarusid. Lõunaks sõime "saksa rahvustoitu"  döner kebabi. Siinsed kohalikud türklased teevad seda tõesti superhästi ning nelja euro eest saab kõhu terveks päevaks täis.
Käisime korra ka toidupoest läbi ning seal tekkis mul esimest korda tunne, et äkki oleks pidanud ikka Saksamaale vahetusaastale minema. Lihtsalt kõik täpselt samad tooted mis Šveitsiki (kaasaarvatud šveitsi šoks ja juust jms), on kolm korda odavamad. Õnneks Šveitsi imeline loodus ja toredad inimesed kompenseerivad selle rahakotivaenuliku hinnataseme.
Kui varbad juba valutasid poodide kammimisest ning silme eest oli kirju, otsustasime minna kohvikusse jalgu puhkama. Nagu tüüpiline välismaale sattunud eestlane ikka, pidin minagi just Starbucksis kohvi jooma.
Pärast puhkepausi käisime veel mõnest poest läbi, tegime Elena kaameraga pilte ning nautisime eriti lahedaid tänavamuusikuid.
Koju jõudsime alles peale seitset ning kuigi alguses oli veel plaan Noraga õhtul välja minna, olime nii väsinud, et lebotasime lihtsalt terve õhtu teleka ees.

16. järjekordne hea nv

Lubasin juba ammu kirjutada Sügislaadast ja yfu kokkusaamisest, aga lihtsalt kuidagi pole vahepeal blogima jõudnud.
Kõigepealt räägin veidi eelmisest reedest. Nimelt olin klassist Anja ja Feliciaga kokku leppinud, et tuleme minu poole sushit tegema. Käisin koguni spets-aasiapoes kogu vajalikku staffi muretsemas. Algajate kohta sai sushi päris hea ning sõime sellest pikemaks ajaks isu täis.  Millalgi helistas mulle veel Tiina ja küsis, kas oleks okei, kui ta mulle külla tuleb ja meile juures ööbib. Ta nimelt ostis omale Gleis7. See on rongikaart, millega saab õhtuti peale kella seitset tasuta sõita. Muidugi olin hea meelega nõus ja ka perel polnud selle vastu midagi. Niisiis läksime kella kümne ajal Tiinale rongijaama vastu. Niihea oli jälle eesti keeles rääkida. Ehk tegelikuses rääkisime kummalist saksa-eesti segu. Klassiõed läksid üsna varsti linna peale edasi ning me tšillisime niisama minu juures, mängisime SingStari ja lobisesime poole ööni.
Tegelik põhjus, miks Tiina Baselisse nii väga tulla tahtis, oli laupäeval toimuv yfu kokkusaamine. Niisiis sõime järgmine päev perega hommikust, sättisime end valmis ja läksime linna peale. Mõne arusaamatuse tõttu saime teiste yfukatega kokku alles kella nelja ajal, aga siiski oli ülitore neid kõiki jälle näha. Käisime kogu kambaga Herbstmessel ehk kohalikul sügislaadal. See toimub siin iga aasta novembri alguses ning kahe nädala jooksul on terves linnas letid hea ja parema laadakraamiga, karussellid ning messimelu nautivad inimmassid. Niisiis käisime kõik põhilisemad laadaplatsid läbi ning lõpuks suundusime ühe vabatahtliku yfuka juurde pisikesse korterisse, kus kõik kaugemalttulnud ööbida said. Ruumi oli seal ülivähe ning kuuldavasti magasid nad kümnekesi ühes voodis. Mina sain õnneks öösel rattaga koju kihutada ning oma voodis mõnusalt väljamagada.:)

Feliciaga:)

Sushitime

                                      hahahaha, riisi valmimist oodates pidime end kuidagi lõbustama

Estoniaaaaa!!

                                                       Meie superõhtu Baška, Tiina ja Pabloga

                                                            Ladina ja Eesti chikiitad Herbstmessel

15. tegemised

Pole üsna ammu oma tegemistest bloginud, seega mõtlesin, et panen mõne rea kirja.
Pere on endiselt üliaktiivne ja enamus nädalavahetused on kõik päris busyd olnud.
Üks pühapäevaõhtu juba päris ammu käisin klassist Anja, tema õe ja emaga Sole Unos. See on Baselist umbes poole tunni kaugusel asuv vee/wellnesskeskus. Sada erinevat sauna ja samapalju erinevaid basseine. Üks lahedamaid oli ilmselt Surnumere bassein, mis oli nii soolase veega, et hõljusime rahulikult vee peal. Ruum nägi iseenesest üsna jube välja, kuna oli kujundatud nagu koobas ja hulpivad suletud silmadega inimesed jätsid laiba mulje.
Eelmine laupäeva hommik käisime perega talvevarustust laenutamas. Kohe oli näha, et Šveits on tõeline talispordimaa: olgugi, et kell oli alles pool üheksa, oli laenutus paksult rahvast täis ning valida sai sadade erinevate suuskade, laudade vahel. Nüüd olen igatahes oma lillelise varustusega suusahooajaks valmis.:)
Laupäeva pärastlõunal sõitsin Noraga Rothristi. See on üsna väike asula kanton Aargaus, umbes tunni kaugusel Baselist. Nimelt pidas Julia, kellega Noral Alaskal tuttavaks sai, oma 18. sünnipäeva. Renditud oli imepisike metsamajake, kus tegime lõkke peal süüa ja grillisime vahukomme, tantsisime ning mängisime mingeid naljakaid seltskonnamänge. Ööbisime seal ning pühapäeva hommikul sõitsime rongiga üsna varakult kodu poole tagasi.
Pühapäeva õhtul sain veel oma tugiisiku Birkega kokku. Kuna praegu käib Baselis sügismess,(millest kirjutan pikemalt järgmine kord) jalutasime Birkega seal ringi, sõime krõbemandleid ja lobisesime niisama.
See laupäev toimub Baselis PAMAC ehk yfu aastaalguslaagri järgne kokkusaamine. Usun, et see saab lahe olema! Vedas mul, et siin samas korraldati, sest rongipiletitel on ikka väga kirves hind ja kuskile kaugele ilmselt sõitma poleks hakanud. Järgmine kord siis kirjutan kokkusaamise muljetest ja sügismessist.

14. Minu inimesed siin ja seal

Kohati on šveitslased nii sarnased eestlastega. Tihtipeale kuuldes hostema mõnda ütlust või hostisa nalja, tekib äratundmisrõõm ning tunnen nagu oleksin oma päriskodus Eestis. Ka siinsed klassikaaslased kuulavad samasugust muusikat nagu eesti nooredki, teevad nädalavahetustel samu asju ning mõtlevad tihti sarnaselt.
Siiski on ka nii palju asju, mis minu jaoks imeliku ja võõrana tunduvad.
Inimesed siin on tõesti täpsed nagu nende kuulsad kellad. Nad ei salli hilinemisi ja plaanimuutusi. Jõulusöögid ja kingitused pannakse paika septembris ning juba praegu saabuvad sünnipäevakutsed jaanuariks.
Ka on kohalikele tähtsad reeglid ning nendest kinnipidamine. Näiteks enamikes kohtades kehtib lapsepilet kuni 16-eluaastani. Ning olgugi, et ma olin vaid paar päeva seitseteist olnud, ei tulnud kellelegi mõttesse mulle poole odavam sooduspilet osta.
Nagu eestlasedki võivad siinsed elanikud alguses külma ja kinnise mulje jätta, kuid kui nendega veidi rohkem suhelda, saab aru, et tegelikult on šveitslased lõbusad, sõbralikud ja külalislahked.
Üldiselt on inimesed ka leplikud, rahulikud ja tolerantsed ning üritavad alati igale osapoolele sobivaid lahendusi leida. Sakslaste kohta kehtib siin stereotüüp, et enamus selle rahvuse esindajaid on järsu ütlemise ning ülbe olekuga. Siiski ollakse pea alati välismaalastega vastutulelikud ning abivalmid. Kuna siinne elanikkond on väga kirju ning immigrante leidub igast maailmanurgast, pole ma seetõttu eriti saanud nautida huvitava ja eksootilise välismaalase seisust. Sellegi poolest on mul enamasti au olnud olla esimene eestlane, keda nad näevad. Jah, ega Eestist nad siin tõesti palju ei tea. Eks ma siis neile siin seletan, et Eesti pole ei Inglismaa ega Ukraina naaberriik ning et kummaline pehme ja topelttähti sisaldav eesti keel on tõesti olemas.

13. Veel veidi vaheajast

Laagrist sõitsin otse rongiga Kanderstegi. Pere oli juba paar päeva varem sinna vaheaega veetma sõitnud.
Pühapäeva hommikul ärgates oli esimene asi mida aknast märkasin lumi!! Kogu maa oli valge ning taevast sadas alla suuri valgeid helbeid. Lõunal käisime hostperega üsna meie vaheajakodu lähedal mägijärve nimega Oeschinensee ääres. Nii mõnus lumine oli seal, et oleks hea meelega kohe suusad alla pannud. Üles mäkke sõitsime gondliga ja alla tagasi tulime matkates.
Esmaspäevaks oli kogu lumi jälle sulanud ning järel ainult suured veeloigud ning üleujutavad ojakesed. Kohati oli asi isegi nii hull, et vesi oli üle meetri ning autoteed suletud. Seega jäi ära me plaan minna paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse veeparki. Tundub, et ülejäänud pere oli seetõttu veidi nördinud, kuid mina olin rahul, et sain ühe päeva niisama kodus veeta ning laagrinädalast välja puhata.
Teisipäevaks polnud teed endiselt avatud, seega jalutasime vaid oma külakeses ringi ning pidasime piknikku.
Kolmapäeva hommikul oli meil varajane äratus, kuna pidime jõudma Bettmeralpini viiva rongi peale. Poolteist tundi sõitu ning veerand tundi eriti suure gondliga ja jõudsimegi väiksesse mägikülla.
Seal tegime kohvikus väikese söögipausi ning asusime 2890 meetri kõrgusel asuva Bettmerhorni poole teele. Selleks pidime umbes kolmveerand tundi mööda niiöelda hiigelkivihunnikut üles ronima. Kuna tõusud olid järsud ja maas veel poolsulanud lumi, õnnestus mul ka paaril korral libastuda ning lausa pikali kukkuda. Tagasi külla jõudes olid meil kõhud juba üsna tühjad ning seega sõime ühes kohalikus restoranis õhtust. Koju tagasi jõudsime alles pilkases pimeduses peale kümmet ning kuna olime pikast päevast kõik päris väsinud läksime kohe magama.
Neljapäev ja reede olid üsna vaiksed ja rahulikud, kuid kumbki päev ei möödunud ilma matkamisega. Ma olen üpris kindel, et pole Eestis terve elu jooksul niipalju matkanud kui siin kahe kuuga. Mägedest üles ja alla ronimine on kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmisviis ning osa nende elustiilist.
Viimasel päeval autoga koju sõites tegime vahepeatuse Bernis. See üpris pisike Šveitsi pealinn jättis mulle oma helesinise jõe ja kuulsa kellatorniga väga hea mulje. Läheks meelsasti teine kordki sinna uitama. Kuna tol päeval oli ilm ikka üsna külm, käisime rohkem mööda kohvikuid ja poekesi. Peale paaritunnist linnatuuri võtsime suuna lõpuks Baseli poole. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja tšekkisin järgi, mis kahe nädala jooksul ilmas juhtunud on. Õhtul lebotasin veel veidi niisama ning õppisin tulevaseks bioloogiatööks. Aa, vahepeal sain muideks oma süvageograafia töö ka tagasi. 9 punkti 24st... nii et mitte just eriti paljutõotav tulemus.:D
Pühapäeval pidin suhteliselt varakult üles tõusma, sest olime kella üheteistkümneks peretuttava sünnipäevale kutsutud (no tõesti, kes peab 40-aastast juubelit kell 11 hommikul!:S) Ausaltöeldes oli see minu jaoks suhteliselt igav, sest esimene pool tundi inimesed lihtsalt kätlesid ning musitasid mind ja üksteist tervituseks, vahepeal toimus söömine ning pärast seda kordus jälle see põsesuudluste jada, seekord siis hüvastijätuks. Mingi aeg pidin veel vastama küsimustele, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas meil on väga külm ja kas me tarvitame palju narkootikume ja kuulame põhiliselt ainult heavy rocki (whaat?).
Koju jõudes nautisin veel oma viimast vaheajaõhtut ning esmaspäeval sulandusin juba jälle koolirutiini.

                                                                       Oeschinensee

                                                                kirik mägikülakeses

                      Vaade Bettmerhornilt. Kukil taamal peaks olema Mount Blanc ja Matterhorn.

12.Vaheaeg, ich hab dich lieb!

Heii,
nüüd on juba üle kahe nädala möödas viimasest postitusest. Põhjus, miks ma pikalt kirjutanud pole, ei ole mitte mu laiskus, vaid see, et meil oli kahenädalane vaheaeg. Seega oli mul tegemist oi kui palju ning internetile puudus igasugune ligipääs.
Esimesel nädalavahetusel oli mul esimest korda võimalus olla kaks päeva täiesti üksi kodus. Vanemad ja Noel olid Kanderstegis, Nora mingil trummivõistlustel ja Robin sõbra juures ööbimas. Niisiis nautisin laupäeva hommikul üksi olemist, lugesin saksakeelset Sofi Oksaneni "Puhastust" ja kuulasin valjult muusikat.
Õhtuks olin kokku leppinud klassiõe Anjaga, et lähme välja vaheaja algust tähistama ning hiljem tema poole ööbima. Linnas tutvusin veel mõndade tema sõpradega ja kohtasin ka paari klassikaaslast.
Pühapäeva hommikul jalutasin üsna vara koju, tšillisin veidi niisama ja alustasin kokkamisega. Lubasin nimelt õhtuks eestipärast kartulisalatit valmistada. (Hiljem selgus, et see on siin poodides tegelt täitsa saadaval, ainult nime "russischer Salat" all.) Lisaks salatile tegin ka YFU laagrisse kaasavõtmiseks šokolaadi-apelsini muffineid. Õhtul tegelesin veel pakkimisega ning sõin hostpere ja mõnede sugulastega õhtust.
Esmaspäeva hommikul läksin üsna varakult rongijaama, et saada kokku Vejunega Leedust ning Artjomiga Venemaalt ning seejärel sõitsime juba koos Fribourgi aastaalguslaagrisse (PAO).
Niiiii lahe oli esmakordselt näha kõiki teisi vahetusõpilasi. Ja loomulikult Tiinat, Laurat, Oliveri ja Elinit! Uskumatult imelik oli nendega alguses eesti keelt rääkida. Lõpuks oligi nii, et rääkisime eesti-saksa-inglise keele segu.  Kohe alguses jaotati meid gruppidesse. Mina olin koos Filipiga Taanist, Andresiga Ecuadorist, Rinkoga Jaapanist, Danielaga Mehhikost ja Giorgiga Gruusiast. Grupijuhtideks olid meil imetoredad Sonja ja Nuria yfu staffist. Selle seltskonnaga toimusid meil terve nädal erinevad sessionid vahetusõpilasele olulistel teemadel nagu kultuurilised erinevused ja koduigatsus jms. Peaaegu iga õhtu toimus meil mõni lõbus üritus. Meeldejäävamad olid koduriikide presentatsioon, camp olympics ning öine matk tõrvikutega. Viimane õhtu toimus pidu hommikuni. Võin öelda, et nüüd on mul sõpru peaaegu igas maailmanurgas. Aeg laagris läks ikka megakiiresti (shit, mul on juba ka see šveitslaste komme igal pool liidet "mega" kasutada) ning kahju oli laupäeval kõigiga hüvasti jätta. Järgmine kord kui täies koosseisus üksteist näeme on jaanuaris, mil toimub YFU suusalaager.
Teise vaheajanädala veetsin hostperega Kanderstegis, kuid sellest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

                                                          Eesti tšikid Laura ja Tiina

                                                              staff Fez ja Meret

                                                                Ladina-Ameerika seltskond

                                                                 Tai versus Eesti

                                                               naljakad tailased ja Mariin

                                               minu grupi kutid Filip, Giorgi ja Andres

                                                                 staff  Jakob ja Vejune Leedust

                                         

                                                                              Balti kett

                                     

11. hea laupäev

Juba hommik algas hästi. Magasin end mõnusalt poole üheteistkümneni välja ja sõin Noraga kahekesi rahulikult hommikust. Nimelt olid vanemad ja Noel varakult Zürichi lähedusse tuttavatele külla sõitnud ja Robin oli sõbra juures. Kui olime kohvid joonud ja saiad söönud sättisime end riidesse, et minna külastama kohalikku kirbuturgu. Kümme minutit rattaga sõitu ja jõudsime suurde-suurde kauplemismeeleolus inimesi täis parki. Erinevaid letikesi oli ilmselt sada ning leida võis sealt kõikvõimalikke asju alates riietest ja ehetest lõpetades nõude ja retrojalgratastega. Eriti lahe oli, kuidas lisaks šveitslastele müüsid oma asju ka igasugu muud nahavärvi inimesed, kelle lettidel leidus eriti huvitavaid asju. Nii sain mina omale kahe frangi eest suure sooja valge salli ning Nora ostis ühelt india päritolu naiselt vaid viis franki maksvad hõbekõrvarõngad. Oleksin seal hea meelega isegi kauem aega veetnud, aga kahjuks pidi Nora koju minema, sest tal oli tulevaks nädalaks hulk kodutöid teha. Hea on aga see, et täika toimub iga laupäev ning järgmine nädal on mul võimalus seda jälle külastada.
Koju minnes jõudsin vaid paar lehekülge raamatut lugeda, kuni helises telefon ja mulle helistas Artjom. Artjom on Moskvast pärit poiss, kes on samuti yfuga Baselis vahetusõpilane. Olin temaga varem vaid paar korda facebook'is kirjutanud ning olin positiivselt üllatunud, kui ta tegi ettepaneku kokku saada. Mõeldud-tehtud. Läksime linna peale ning rääkisime üksteisele oma vahetusõpilaseelust ja peredest jne. Ta on pere on ikka väga heal järjel. Elab ma-ei-tea-mitme vannitoa ja basseiniga majas ning vaheajal sõidab Hispaaniasse puhkama. Samas niipalju kui aru sain ei ela tema päris pere Venemaal samuti kehvemini. Poiss ise on muide juba teist aastat järjest vahetusõpilane. Eelmise aasta veetis ta Usas.
Ning ma käisin ka lõpuks esimest korda Starbucks'is! Artjom oli nii üllatunud, et ma pole elus seda kuulsat kohvi joonud ning otsustas mulle seetõttu lausa välja teha.:D
Õhtune plaan oli minna paari tüdrukuga Saksamaale kinno. Kuna Anja ja Marina pidid kella üheksani kusagil töötama, siis ainuke võimalus oli minna kõige hilisemale, kella poole üheteistkümnesele seansile. Nii saime kell kolmveerand kümme kokku ning sõitsime umbes kakskümmend minutit ratastega läbi öiste tänavate. Selle ajaga jõudsime põigata Prantsusmaale ning jõuda Saksamaale. Väljas oli ligi 19 kraadi, autodest tühju pimedaid teid valgustasid vaid majadest paistvad tuled ja muidu vaiksetel kitsastel tänavatel kohtas ainult üksikuid nädalalõppu tähistavid noori.
Kinno jõudes saime mitte nii toreda üllatuse osaliseks, kui piletit ostes anti meile teada, et hilistele seanssidele saab vaid alates 18. eluaastast. Imelik riik, see Saksamaa, 16-aastane alkoholi juua tohib, aga õhtul kinno minna mitte! Seega ei jäänud meil muud üle kui ratastega Šveitsi poole tagasi kihutada. Teised olid arusaadavalt üsna pettunud ja mornid, aga olenemata ärajäänud filmiõhtust, olin ma vaimustunud öistes tuledes linnast ja imesoojast ilmast.
Just praegu sai tühjaks mu kakaotass, seega lõpetan siin kohal oma postituse ja lähen ka ära magama :)

10. kool on teemas

Nüüd on juba 1 kuu ja kaks päeva siis Šveitsis oldud. Aeg on ikka uskumatult kiiresti läinud. Viimane nädal on üsna rahulikult kooli ja kodu vahel kulgenud. Koolis ausaltöeldes väga hullult ei pinguta ning näiteks matemaatika kontrolltööd kaasa tegema ei pidanud. Muidu üldiselt olen enamus kodutööd ära teinud ning varsti pean bioloogias ja muusikas isegi mingid presentatsioonid tegema. Enamuses on õpetajad kõik sõbralikud ja vastutulelikud ning teevad mulle väikseid allahindlusi. Hetkel on teemad üsna samad mis Eestis ning paljusid asju olen juba varem õppinud. Tunnikord oleneb õpetajast, kuid mulle tundub, et see on veidi lebom kui Eestis. Kuigi õpilased ise on ka suhteliselt korralikud, ei lärma eriti ja teevad tunnis kaasa. Haha, üks kord on mul õnnetunud isegi klassist välja viskamine ära teenida. Asi oli nii, et poisid mängisid mingi plastmassjublakaga ning see maandus minu laual. Juhuslikult sattus õpetaja just sel hetkel nägema ja saatis mu klassist välja.  Siiski sain ukse taga olla vaid paar minutit, kuni õpetaja taipas, et oli mulle ülekohut teinud.:)
Vahetunnid kestavad enamasti viis või kakskümmend minutit ning pikkade pauside ajal peame õue minema. Kooli hoovis saab mängida jalkat või lauatennist ning istuda välikohvikus. Asi, mis mind alguses imestama pani, oli siinne suitsetajate rohkus. Kooli esine on vahetundide ajal paksult konidega noori täis. Kusjuures õpetajad ei ütle midagi, mõned isegi suitsetavad õpilastega koos.
Minu koolis on ainult gümnaasiumiosa, meie mõistes 8.-12. klass. Igas vanuseastmes on kuus kuni kaheksa paralleelklassi ning seega on üsna raske meelde jätta, kes kus klassis käib.
Pühapäeval toimus Baselis maraton. Kogu minu klass töötas ning teenis lõpureisi jaoks seal raha. Seega pidin samuti hommikul kella seitsmeks rattaga Rheini äärde sõitma. Mina sain tööülesandeks jooksurajale sõitvate autode takistamise. Niisiis pidin viis tundi lihtsalt passima ja vaatama, et ükski auto teatud tänaval ei sõidaks. (kus niikuinii üksi auto ei üritanudki sõita).
Õhtul oli siis lõpuks minu kord süüa teha. Tegin kõige harilikumat hakklihakastet keedukartulitega ning juurde porgandisalatit. Tundub, et maitses kõigile üsna hästi, eriti hostemale. Tuli välja, et kusagil Šveitsi teises otsas on täpselt sama toit üks traditsioonilistest rahvusroogadest. Magustoiduks sõime imemaitsvat Mövenpicki jäätist:)
Uue nädala algus venis koolis kuidagi eriti pikalt. Homme on õnneks üsna lebo päev ning siis juba jälle nädalavahetus ning sõit Kanderstegi. Ja vaheajani on ainult kaks nädalat!!

9.JKF ja sünnipäev

Reede ja laupäeva õhtul toimus Baselis kauaoodatud JKF ehk JugendKulturFestival. Kesklinnas toimusid erinevad kontserdid, etendused ja workshopid ning terve linn oli pidutsevaid noori täis. Mina, Nora, Elena, Anja, Marina ja Suhyene saime kell üheksa kokku ja sõitsime ratastega vanalinna. Seal tšillisime ringi, vaatasime erinevaid kontserte ja nautisime ülisooja ilma. Isegi õhtul kella kaheteist ajal koju minnes oli väljas üle kahekümne soojakraadi.
Laupäeva hommikul sõitis Nora kaheks päevaks Fribourgi YFUkate kokkusaamisele. Kuna see oli mõeldud ainult vahetusaastal olnud šveitslastele, siis mina sinna kaasa minna ei saanud. Kuna lubasin perele kirjut koera valmistada, käisin hoopis linnas õigeid küpsiseid ja marmelaadi otsimas. Küpsistega oli lihtsam, aga kui palusin poes marmelaadi, näidati mulle vaid erinevaid moosipurke. Pärast selgus, et asja nimi, mida otsisin, on siin hoopis "Russische Gelee" ja seda saab ainult spetsiaalsest maiustuste poest. Lõpuks leidsin kõik vajaminevad asjad ja kirju koer (siinmaal "bunter Hund") sai väga hea. Ainult Robin kirtsutas veidi minu tehtud koogi peale nina, kuid lõpuks sõi isegi tema seda hea meelega.
Õhtul sain jälle Elena ja Anjaga kokku ning kihutasime taas linna. Seal kohtasin oma paralleeli-ja klassikaaslasi, kes olid juba üsna lõbusas meeleolus. Nendega veetsin aega kuni esimese kontserdi alguseni. Siis otsisin jälle Elena üles, kes oli koos suure kamba minu jaoks tundmatute sõpradega. Kõik nad olid väga sõbralikud ja tahtsid minuga juttu rääkida, aga valju muusika ja segase saksa keele tõttu, ma väga palju aru ei saanud. Kuna ilm oli üsna kehv ja esimest korda minu siinveedetus aja jooksul sadas paduvihma, olin öösel poole kahe ajal koju jõudes läbimärg. Mulle nii meeldib, et saan siin rattaga isegi öösel kiiresti ringi liiguta ja ei pea sõltuma vanemate autost ning ühistranspordist. Ning hostvanemad usaldavad mind täielikult. Enne väljaminekut küsisin, et mis kell peaksin kodus olema ning sain vastuseks, et olen piisavalt vana ja mõistlik, et ise otsustada.

                                                                    JKF

Pühapäeval käisin Sonja, Felixi ja Noeliga muuseumis. See oli ühe Baselist pärit kuulsa kunstniku püsiväljapanek ning autode ja tehnikateemaline näitus. Enamus Jean Tinguely töid olid suvalistest metallijuppidest kokku pandud monstrumid, mis mootori jõul liikusid.
Õhtupoole koristasin ja valmistasin jälle keemia tunniks küünalt. Seekord siis mingite dioksiidide ja vasepulbriga. No ja mina muidugi polnud tunnis aru saanud, et sellest mingisugune ilutulestik välja tuleb ning seega olin üsna šokis kui mu küünal järsku köögis suuri rohelise sädemeid pritsiva leegi tekitas.:D
Esmaspäeval täpselt 17 aastat tagasi oli see tähtis päev, kui ma ilmavalgust nägin. Kööki minnes tulid kõik kallistama ja õnne soovima ning minu istekohal olid šokolaadisüdamekesed. Hommikul eriti pikalt tähistada ei jõudnud, sest pidin kooli väntama. Muusikatunnis laulis klass mulle sünnipäevalaulu ja sain kingiks mõned kaardid ja maiustused. Lõuna ajal koju minnes ootasid mind pitsa ja šokolaaditort. Kuna olin paar päeva varem rääkinud, et tahaks vanilla coca-colat proovida, oldi minu sünnipäevaks spetsiaalselt kuus purki seda jooki muretsetud. :) Pärastlõunal olid mul veel tunnid ning seega pidin tagasi kooli minema. Koju jõudes oli õues laud kaetud ning minu kohal olid lisaks taldrikule ka kingitused. Sain isetehtud kokaraamatu, kus šveitsipäraste toitude retseptid, mida juba söönud olen, sees on ning, mida ise järgemööda täiendada saan. Veel sain raamatu fotodega Šveitsist ja kutse veeta päev Nora ja Elenaga kas Mulhouse'is(FR), Freibourgis(DEU) või Lörrachis(DEU) koos veidikese šoppamisrahaga. Teisipäeval saabus pakk Eestist kaardi ja armsa eestikeelse tekstiga padjapüüriga. :)

8. Nv Kanderstegis

Reedel pärast kooli pakkisime ruttu asjad ja asusime autoga hostpere suve/talvekoju teele. (Muuseas, see oli esimene kord, kui ma siinveedetud aja jooksul autoga sõitsin.) Nende "ferienhaus" asub üsna väikses külakeses nimega Kandersteg, Kesk-Šveitsis. Autosõit kestis umbes kaks tundi ning enamus ajast magasin. Kui umbes pool tundi enne kohalejõudmist ärkasin, nägin enda ümber ainult mägede lumiseid tippe. Ülejäänud tee olin nina vastu aknaklaasi ja üritasin kõrvu lukust lahti saada.
Kohale jõudes pakkisime kõigepealt asjad lahti. Ma sain omale suurte akentega toakese, kust avanes miljonivaade otse mägedele. Kuna kell oli juba üsna palju ja ka ilm polnud eriti ilus, olime toas ning sõime makarone meenutavat tüüpilist šveitsi toitu ja kuulasime eesti/šveitsi muusikat.
Laupäeval sain korralikult välja magada ning peale hommikusööki pakkisime oma matkakotid valmis ja asusime mägede poole teele. Kõigepealt jalutasime läbi küla gondliteni, millega sõitsime üles mägedesse. Kuna Felix otsustas jala tippu ronida, pidime teda ootama ja aega parajaks tegema. Seetõttu otsustasime "roderbahniga" sõitma minna. See on selline metallist renn või nagu liutoru, kus saab kelgumoodi asjandusega ringi sõita. Kui hostisa oli ka lõpuks üles jõudnud, jalutasime mägedevahelise järve äärde, kus asus väike pood ja söögikoht. Seal sõime kõhud täis (sõin ilmselt oma siiani oma elu kalleima prae) ning seejärel matkasime tagasi alla külasse. Enne kojuminekut käisime veel korra poest läbi, et osta vajaminevad asjad õhtusöögi jaoks ning seejärel jooksime juba bussi peale, mis meid "ferienwohnungini" viis.
Kuigi matk polnud väga pikk ja raske, olime siiski koju jõudes väsinud ning pikutasime lihtsalt teleka ees. Õhtul tegime Sonjaga koos esimest korda elus fondüüd. Tulemus sai väga hea ning nii veetsime õhtu dagö Šveitsi kuulates, aknast vaadet imetledes ning fondüüd nautides.
Järgmisel hommikul pakkisime jälle oma asjad alustasime sõitu Baseli poole. Peatusime imeilusa Blausee ääres, mis tõesti oli täiesti erksinise veega. Ostsime veel läheduses asuvast forellikasvandusest tükikese suitsukala kaasa ning võtsime suuna kodu poole.
Õhtul tulid meile külla veel Felixi vanemad ja õde oma perega. Nendega ma eriti kaua koos olla ei saanud, sest pidime Noraga rongi peale minema, et YFU-kokkusaamisele jõuda. Seal nägin esimest korda ülejäänud enda kantonis elavaid vahetusõpilasi: kolme Mehikost, kahte Leedust, ühte Jaapanist, ühte Ecuadorist ja ühte Lõuna-Aafrikast. Tegelikult oli seal rahvast palju rohkem, aga enamus olid šveitslased, kes on kusagil (ehk põhiliselt USAs või Rootsis) vahetusõpilased olnud. Lobisesime seal omavahel ja üks šveitsi tüdruk küsis, et kus riigis ma oma vahetusaastal käisin. Alguses ei saanud pihta, mida ta sellega mõtles, aga tuli välja, et ta arvas, et ma ka šveitslane:D. Koju jõudsime alles peale ühteteist, kuid vanavanemad  polnud veel ära läinudki. Nad tegid hoopis minu toonud Vana Tallinnale lõppu peale.:D Mina kobisin siiski ruttu magama, sest järgmisel päeval pidin kooli minema.

                                                                      Kanderstegi mäed

                                                                                Fondüü!!

                                                                       Blausee