27. s' läbe isch schön

Kevad on ikka täies mahus Šveitsi jõudnud. Mul juba aias päevitamisest päikserandid, Rheini veetemperatuur varbaotsaga ära proovitud ning esimesed grillipeodki peetud.
Eelmisel neljapäeval käisin klassiga kinos. Muidu poleks maininudki seda, kuid film, mida vaatasime, oli tõsiselt hea. Prantsuse film nimega The Intouchables, südamlik, kohati tõsine, kuid kohati nii naljakas. Kui seda juhuslikult ka kusagil Eestis näidatakse, soovitan soojalt vaatama minna.

Peale kino läksime osa seltskonnaga ühte baari piljardit mängima ning koju jõudsin alles kella kahe ajal. Õnneks jäid järgmisel päeval kaks esimest tundi ära ning sain ilusti välja magada.

Reede õhtul toimus Zürichis vahetusõpilaste kokkusaamine. Jõudsime kella kaheksa ajal Ecuadori kuti Pabloga Zürichisse. Seal saime rongijaamas veel mõnede teiste vahetusõpilastega kokku ning seejärel võtsime suuna pargi poole, kuhu suur osa rahvast juba päeval läinud oli. Seal oli ma usun ligi 50 inimest, enamus yfu või afs'i vahetusõpilased. Nägin üle pika aja paljusid teisi vahetusõpilasi ning tutvusin ka väga paljute uute inimestega. Koju tulin alles viimase rongiga koos kahe Baseli läheduses elava poisiga.
See koolinädal möödus kiiresti. Tundides ei pinguta endiselt oluliselt ning rohkem veedan aega raamatute/ajalehtede lugemise ja muusika kuulamisega.
Teisipäeva pärastlõunal käisin Rheini ääres pargis, kus mu tugiisik Birke oma 18. sünnipäeva tähistas. Sõime kooki, rääkisime juttu ning nautisime imeilusat ilma.
Eile lõunal helistas mulle Birke ning küsis, kas ma ei tahaks temaga õhtul Zürichisse minna. Ta õde käib seal ülikoolis ning jagab paari sõbrannaga korterit. Kuna maja, kus nad elavad on üsna vana ning jääb mingitele ehitustele ette, lammutatakse see järgmine nädal täielikut maha. Seega peeti seal veel viimast korteripidu. Õhtu oli tõsiselt äge. Selline tõeline tudengiatmosfäär. Jõime moosipurgist veini, sõime naljakat ökotoitu ning jäädvustasime oma fantaasia ning mõtted seintele.
Kuigi uni järgmisel hommikul oli oi kui magus, pidin siiski kooli minema. Lohutasin end mõttega, et viimane päev vaja vaid üle elada ning siis võib jälle vaheaega nautima asuda. Kunsti tund toimus Saksamaal Vitra disainimuuseumis. Enamus sõitsid sinna bussiga, kuid me Felicia, Maliku ja Silvioga otsustasime rataste kasuks. Muuseum asus aga palju kaugemal, kui me arvasime (arvatud kolme kilomeetri asemel kuue kilomeetri kaugusel) ning sinna minek võttis oodatust rohkem aega. Et mitte väga palju hiljaks jääda, pidime üsna kiires tempos väntama. Kui lõpuks kohale jõudsime olime kõik surmväsinud, kuid muuseumituur oli õnneks huvitav ning sealne ümbrus üliilus.
Pärast muuseumit otsustasime Silvioga võimalust kasutada ning saksa mäkki odavat burksi sööma minna. Tšillisime tunnikese pargis, rääkisime juttu ning nautisime oma cheeseburgereid. Seejärel asusime tagasi Baseli poole teele, kuid poole maa peal suutsin esimest korda siin rattaga käna käia ning ilusti oma niigi vigase põlve peale kukkuda. Nüüd jälle veidi lombakas, kuid loodan, et seekord läheb ruttu üle.

Vahetund! Anja, David, Rahel, Malik

Malik palun edasi öelda, et tegelikult on ta tubli ja tore poiss.

                                                                      Vitra Museum

                                                                  Malik, Silvio, Felicia

26. Teater!

Kunagi rääkisin vist, et teeme klassiga teatriprojekti. Siin  peaaegu kõik 11. klassid lavastavad mingi etenduse ning kannavad kolmel õhtul selle koolis ette. Piletite müügist saadud tulu läheb lõpureisi kassasse. Ja peab ütlema, et need summad on ikka üsna korralikud. Veel lasevad kõik klassid ka kavad trükkida, kus lisaks klassi ning etenduse tutvustusele on ka erinevate firmade reklaam sees. Ka reklaamipinna müük on üks raha sissetuleku allikas. Meil oli kavadega ilge jama, sest trükikoda pani näkku ning unustas need õigeaegselt trükkida. Seega pidime veel viimasel minutil leidma uue firma, mis oleks nõus järgmiseks päevaks seitsesada vihikukest trükkima.
Aa, ning nädal enne etendusi toimus meil teatrilaager. Nädal aega veetsime saksa keele õpetaja ja meie lavastajaga Baselist tunni aja kaugusel laagrimajas ning tegime päevad läbi teatriproove. Sellegipoolest oli kogu laager tore ning õhtud klassi seltsis olid tõeliselt lõbusad. Sain klassi rahvaga palju lähedasemaks ning õppisin neid rohkem tundma.
Laagrist koju tulles, kogunesime veel poole klassi rahvaga klassiõe Miriami juude, kus pidasime niiöelda laagri afterparty't.
Nüüdseks on ka kõik kolm etendust läbi ning võib öelda, et meie tükk õnnestus ning saime ka väga head tagasisidet. Meie etendus polnud selline traditsiooniline, vaid pigem moderne inimkonna tulevikust pajatav tükk. Minu osa küll eriti suur polnud, kuid minu jaoks täitsa piisav ning sain laval isegi eesti keelt rääkida. :)
Kuna ilm oli nii super (üle kahekümne soojakraadi) läksime peale viimast etendust terve klassiga Rheini äärde tšillima-grillima ning veetsime koos mõnusa õhtu.

25. D drey scheenschte Dääg

Esmaspäevast kolmapäevani toimus siis Baselis kauaoodatud Fasnacht. Mäletan, et juba esimestel Šveitsis veedetud päevadel tehti mulle selgeks, et see on siin üks tähtsamaid sündmusi, mida kohalikud terve aasta ootavad ja mil siia enim turiste tuleb.
Kõigepealt üritan ära seletada, mida "Fasnacht" üldse tähendab. Otsetõlkes on see tegelikult vastlapäev, kuid eestipärase hernesupi ja liulaskmisega pole sel midagi ühist. Enim meenutab see ilmselt karnevali. Kogu asi hakkab pihta esmaspäeva varahommikul, kui kostümeeritud inimesed oma clique'dega (grupid, kes mängivad trummidel või pikoloflöötidel traditsioonilisi marsse) linna kogunevad. Ikka uskumatu, missuguseid kostüüme võid näha ning kui palju aega ja raha kohalikud neisse investeerinud on. Täpselt hommikul kell neli alustatakse musitseerimise ja rongkäiguga ning kottpimedas linnas süüdatakse laternad. Peale paaritunnist rongkäiku minnakse koju magama ning pärastlõunal hakkab peale cortege (ametlik rongkäik, kus kõik cliqued kaasa teevad). Nii marsitakse kuni õhtuni linna peal ringi, vahepeal pubides ja baarides pause tehes ning tähistades. Lisaks flöödi- ja trummimängijatele teevad kaasa ka waggis. Need, enamasti poisid või mehed, on samuti traditsiooniliselt kostümeeritud, kuid pillimängimise asemel jagavad nad pealtvaatajatele erinevaid asju. Traditsiooniliselt kingitakse kommi, apelsine ja lilli, kuid võib ka igasugust muud imelikku kraami saada. Näiteks ma sain veel porgandi, stringid, mini napsupudeli ning pisikese mängukaru. Lisaks kingituste jagamisele kallavad nad sulle pähe ja topivad kraevahele ka värvilist paberipuru, eestikeeles konfetid vist. Poleks uskunud, et seda nii palju tehakse, kuid paari tunni jooksul linnas pidin ikka üsna mitmel korral põgenema waggiste eest ning sellegipoolest oli mul kojujõudes absoluutselt igal pool seda paberipahna.
Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin  hostõe cliques kaasa ning osalesin nendega koos rongkäigul.
Teisipäeval käisin leedu vahetusõpilase Vejunega niisama linna peal. Kuna peaaegu kõik inimesed on sel ajal linnas, on üsna kindel, et kohtab ka mõnda tuttavat. Niisiis nägimegi üsna palju koolikaaslasi ja sõpru, kellega koos veetsime ööni lõbusasti aega.
Kolmapäeval olin aga peale päevast rongkäiku niii väsinud, et otsustasin fasnachti lõpu tähistamise asemel juba kella üheteist ajal õhtul koju välja magama minna.
Ilmselgelt olen nüüd veendunud, et fasnachti hüüdlause "D drey scheenschte Dääg" (kolm ilusaimat päeva)  on täielikult õigustatud.

                                            Väiksema hostvennaga esimesel Fasnachti hommikul.

                               Igal cliquel on oma teema ja selle järgi kujundatud kostüüm ja latern.

                                                   Meie clique teema oli "Nivea- 100. juubel"

                                               

              Selline näeb välja traditsiooniline waggis. Ajaa, ilmaga oli meil tõesti supervedanud. Päike ja viisteistkraadi sooja. Siin on igatahes kevad käes!

           Üks õhtu tšillisime Jakobiga yfust. Ta oli ka nimelt waggis. Haha, ma ei tea, mida me tol momendil teha üritasime.