22. b-day bash @ Zurich

 Viimane koolinädal möödus eriti lebolt. Enamus inimesed oli suusalagris ning koolis ainult mõned vigased nagu mina või siis eriti ebasportlikud, kes ei viitsinud lihtsalt kaasa minna. Seega olid klassid kokku pandud ning pooled tunnid jäid üldse ära. Reedel oli mul näiteks ainult kaks tundi, kuna ülejäänud tegid mingit prantsuse keele projekti ning ma võisin koju minna.
Algselt oli mul plaan nädalavahetusel Saksamaale šoppama minna, kuid neljapäeval sain sünnipäevakutse yfu laagrite juhilt Sebilt. Ta käib Zürichis ülikoolis ning üürib linna lähedal kolme sõbraga korterit. Seega lükkasin Lörrachisse mineku edasi ning ning otsustasin sünnipäevale minna. Samal päeval tegin omale ka Gleis7, kaardi millega saab õhtuti peale seitset kõikide rongidega tasuta sõita. Siiani polnud kallite rongipiletite tõttu eriti palju Šveitsis ringi reisinud, kuid nüüd kui pool vahetusaastast juba läbi on, otsustasin et pean ka rohkem võimalust kasutama ning teiste vahetusõpilastega ringi tšillima.
Niisiis reede õhtu sain rongijaamas paari yfu vabatahtlikuga kokku ning läksime koos Zürichi rongi peale. Zürichist jooksime (või ehk ma üritasin joosta) järgmisele rongile ning peale kümmet minutit sõitu jõudsime Dietlikoni, kus Seb ja Andi meile autoga vastu tulid. Varsti saabusid ka teised yfukad ning koos sõime,jõime ning tähistasime sünnipäeva varajaste hommikutundideni. Tegime ka palju pilte, kui enamus neist analoogkaamera või siis polaroidiga, seega blogisse üles panna neid kahjuks ei saa.
Hommikul aitasime veel suurema segaduse ära koristada, sõime mõnusalt hommikust ning siis asusime juba minekule. Kuna polnud veel kordagi Zürichis käinud, otsustasin, et vaatan seitsmeni seal ringi, et saaksin õhtul jälle tasuta koju sõita. Kõigepealt läksin koos Rea ja Lauraga poodidesse ning šoppasin veidi. Kuna ilm oli üsna jahe ja vihmane, läksime Starbucksi kohvi jooma ning üles soojenema. Pärast seda, saatsin nad rongi peale ära ning läksin üksi veel mõnesse poodi. Järsku tundus, et kuulsin kusagilt eesti keelt. Alguses mõtlesin, panin segast ja kuulsin valesti, kuid ei, olidki kaks eesti naist. Rääkisime veits juttu ning vahetasime kontakte.
Kuna mul oli endiselt üsna palju aega rongini ning enamus poed olid juba läbi kammitud, otsustasin mäkki, tasuta wifit kasutama minna. Sain mäkis maha istutud, kui lampi tulid vastu Danilo, Andrea ja Daniela, vahetusõpilased Lõuna-Ameerikast. Tšillisin veel veits nendega, kuid nad pidid üsna kohe rongile minema ning mulgi polnud enam kaua aega oodata jäänud. Läksin kella seitsmese rongi peale ning mõned minutid peale kaheksat olin juba kodus. Kuna olin nii väsinud ning ei viitsinud enam midagi teha, läksin üsna kohe magama.

21. ski camp

Pühapäevast reedeni toimus kauaoodatud YFU Ski Camp. Vigase põlve tõttu oli minek üsna pikalt kahtluse all, aga õnneks otsustasin siiski laagrist osa võtta. Ja olgugi, et ma suusatada ei saanud, oli minek vägaväga õige otsus. Lihtsalt nii hea oli jälle üle pika aja kõiki yfu inimesi näha.
Esimesel laagripäeval toimus gruppides session, kus rääkisime senistest kordaminekutest ja plaanidest vahetusaasta teiseks pooleks. Kui sügisel toimus osa jutust veel inglise keeles, siis seekord oli kõigi keeleoskus juba nii hea, et saime ilusti ainult saksa keelega hakkama.
Järgmistel päevadel grupitööd polnud ning kogu aja saime veeta mäel. Vahetusõpilased jaotati gruppidesse suusatamise/lauatamise oskuse järgi ning staffi liikmete juhendamisel möödusid neli järgmist päeva mäel.
Kuna ma oma haige jala tõttu kahjuks suusatada ei saanud, siis tšillisin laagri juhi Andreasega mäel puhkeruumis ning olin talle sekretäri eest. :) Rääkisime juttu, pildistasime, jõime kakaod ning tegime koos SkiCamp'ist videot. Niipea kui Andi mulle selle saadab, panen filmi ka blogisse üles.
Viimane õhtu toimus laagri Awards'ite jagamine. Mina sain "Almost Staff'i" tiitli, kuna veetsin palju aega staffiga koos ning aitasin neid organiseerimisel jms. Pärast auhindade jagamist läksime veel kohalikku baari ning järgmine hommik peale söömist, koristamist ja kallistamisringi pidime juba rongiga kodudesse tagasi sõitma.
Need viis päeva möödusid nii ruttu ning usun, et igaühel meist oli kahju lahkuda. Järgmine laager toimub mai lõpus ning ühtlasi on see ka viimane kord, kui täies koosseisus üksteist veel näeme. Loodan, et vahepeal toimub siiski mõni väiksem üritus, kus vähemalt osa seltskonda näen.

20. vaheaeg, mis võttis põlve nõrgaks (sõnaotseses mõttes)

Kuni 3. jaanuarini kestis mul nädalane jõuluvaheaeg. Minul kestis isegi üks päev kauem, kuna otsustasin viimasel koolipäeval "kontingent"i kasutada. Siin on nimelt selline süsteem, et poolaasta jooksul võib põhjuseta kaheksa poolpäeva/neli täispäeva puududa.

Juba mitmeid kuid oli ette planeeritud, et veedame jõulud ja uusaasta Kanderstegis. Seega sõitsime reede pärastlõunal sinna, kaasas kuusk, kingitused ja jõulusöögid. 24. detsembri hommikul magasime mõnusalt pikalt välja, sõime ning seejärel sättisime suusakeskuse poole. Nii hea oli üle pika aja suuskadel mägedest alla tuisata, lõunal kuuma kakaod juua ning imelist vaadet nautida. Esimesel päeval oli ilm üsna sombune ja terve päev sadas paksu lund, kuid järgmised päevad olid selged, päikselised ja soojad, kuid samas parajalt lumerohked. 

Jõululaupäeva õhtu veetsime perega koos fondue chinoise't süües. See on šveitsi traditsiooniline jõulutoit, nagu harilik fondüü, kuid juustu asemel on kuum puljong, mille sisse kastetakse lihatükikesi. Peal sööki laulusime mõned jõululaulud ning jagasime kingitusi. Mina sain käekoti, komplekti BodyShopist, ning ingli, mida saab aroomiõliga täita ning tuppa lõhnama panna.

Järgmised neli päeva möödusid mäe peal, kuni viiendal päeval suutsin nii õnnetult kukkuda, et mitmest katsest hoolimata, enam püsti ei saanud. Üks abivalmis mees, kutsus mulle mootorsaani järele ning sellega veeti mind suusakeskusesse. Sealt leidsin ehmunud hostpere üles ning kohe sõitsime kohaliku külaarsti juurde. Tehti röntgen ja öeldi, et ilmselt on vasakus põlves menisk ja mingid sidemed puruks. Anti tabletid, kargud ja põlvetugi ning saadeti koju. Järgmised päevad veetsin enamus aja diivanil raamatut lugedes ja telekat passides.  

Ka vanaaastaõhtu möödus üsna vaikselt. Paar külalist olid, sõime, valasime tina ning vahtisime rakette. 

Eile käisin hostemaga Baseli arsti vastuvõtul. (Kusjuures haiglates šveitsi täpsus ei kehti mitte kuidagi. Kuigi mul oli kinnipandud aeg, sain arsti kabinetti kaks tundi hiljem.) Arst katsus ja väänas igatpidi jalga ning arvas, et menisk on siiski korras. Siiski pean ülejärgmisel nädalal põhjalikku röntgeni minema, kust on täpsemalt näha, mis viga. Aa, uue põlvetoe sain ka, moodsam mudel, millega saan põlve painutada ka:D Nüüd saan kodus juba peaaegu ilma karkudeta hakkama. 

Pühapäeval yfuga suusalaagrisse. Kuigi jahh, minu jaoks on suusatamine nüüd pikemaks ajaks läbi...

                                                                   Meie vaheajakodu

                                                    Minu kõige soojem uusaasta vist üldse:D