Saturday, April 28, 2012

30. naudin elu

Seekord sai koolinädal üsna ruttu läbi ning reede saabus kuidagi eriti kiiresti. Kuna meil on Kanderstegis nüüd uus vaheajamajake, siis veedavad hostvanemad terve nädalavahetuse seal mööbeldades ja ehitades. Robin ja Nora läksid reedel ka üheks ööks sinna. Kuna minul oli reede õhtul YFU-kokkusaamine, jäin üksi linna. Koolist tulles käisin korra poest läbi ning läksin koju õunakooki küpestama. Nimelt pidid kõik õhtuseks ürituseks midagi kaasa tooma. Kokku saime kõik vabatahtlike Simona ning tema venna Mattiase juures. Vahetusõpilasi oli peale minu vaid kaks, Vejune ning Pablo, kuid selleeest oli küllalt staffi rahvast. Laura, Rea, Andy, Sebi, Joe, Michele. Kokkasime spagette tomatikastmega (tüüpiline yfu-toit) ning salateid. Kuna enamus rahvast nägin viimati jaanuaris suusalaagris, siis oli nii hea üle pika aja jälle kokku saada. Kuna Simona oli vahetusaastal Eestis, siis saime omavahel ka eesti keelt rääkida. Kuigi tõele au andes, oli meie mõlema jaoks lihtsam saksa keeles suhelda. Mingi hetk otsustasid osad koju minna ning teised edasi linna peale. Kuna Simona teadis seal läheduses ühte lahedat baari/klubi, otsustasime Vejune, Joe ja Sebiga sinna minna. Koht oli iseenesest lahe, aga pidu üsna kahtlane. Tegelikult oli see mingi kutsetega üritus, kuid meil õnnestus ka kuidagi sisse saada. Igatahes oli saal täis overdressed 25+ rahvast, ning millegipärast meenutasid paljud mulle ANTM'i žüriiliikmeid. Kuna Vejune pidi niikuinii minu juures ööbima, siis otsustasime, et jalutame vaikselt kodu poole. Ka poisid otsutasid veel minu juurde tšillima tulla. Tundub, et olime mingi mitu tundi teel koju, kuna muidugi oli vaja veel pargis kiikumas käia ning teeäärde äraandmiseks asetatud koroonalaud kaasa tassida. Mingi hetk siiski jõudsime kohale, kuid kuna õues hakkas juba valgeks minema, otsustasime veel üles jääda ning mingite eriti lollide mängudega aega sisustada. Päris hommikuni ei pidanud meist siiski keegi vastu ning paar tundi magasime ikkagi. Ärgates läksid kõik üsna varsti kodudesse ära ning ma läksin aeda päikse kätte tõelist suveilma nautima. Kaua lebotada aga ei saanud, sest läksime Andyga Petersplatzile igalaupäevasele täikale. Siinne vanakraamiturg pole Eestis olevatega üldse mitte võrreldav. Leida võib kõike alates riietest, mööbli ning tehnikani. Kauplejaid ning ostjaid on alati palju ning suurem osa neist on noored kohalikud hipsterid. Vaatasime ringi, sõime jäätist ning Andy ostis omale ülivägeva retroratta. Kuna Rea oli ühe sõbrannaga ka müümas, läksime nende juurde. Varsti tulid ka Sebi ning Joe, kes oli vahepeal omale täikalt kitarri leidund sinna ning koos peesitasime murul päikse käes.
Nüüd paari tunni eest jõudsin tagasi koju. Hetkel lebotan terassil diivanil, kuulan muusikat, söön tomati-mozarella salatit ja naudin.
Õhtul ootab aga Ewert& The Two Dragonsi kontsert siinsamas Baselis :)

                                        Vasakult Sebi, Rea, Vejune, Joe ja Andy. All Laura

Sebi ja Mattias





Monday, April 23, 2012

29. die wochenende

Neljapäeva õhtul peale kooli põrutasin rongiga Zürichi poole Evely ja Tiinaga kokku saama. Evely oli ka eelmine aasta Šveitsis võp, elas Zürichis ning nüüd tuli siia vanu sõpru külastama. Jõudsin veits peale kaheksat sinna ning Tiina ja Evely olid mul juba rongijaamas vastas. Kuna neil mõlemal oli erinevalt minust koolist vaba, siis olid nad juba päeval kokku saanud, linna peal käinud ning järve ääres tšillinud.
Rääkisime juttu, jalutasime linna peal ning läksime tagasi järve äärde pingile istuma. Mingi hetk hakkas külm ning otsustasime McDonaldsisse sooja minna. Kahjuks eriti kaua seal istuda ei saanud, kuna ühel hetkel üks eriti kahtlane tüüp otsustas, et oleks tore oma friikaid just meie lauas süüa ning meiga tutvust sobitada. Baseliga võrreldes on Zürich ikka suurlinn. Seega kohtab seal ka palju rohkem imelikke inimesi ning üksinda öösiti linna peale seal kandis eriti ei kipuks.
Juba varsti saatsime Tiina rongi peale ning kuna Evelyl oli veel ööbimiskohta saamiseni aega, tšillisime koos rongijaamas. Aa, oma suusariided sain ka talle Eestisse kaasaviimiseks anda. Nüüd siis kohvris veidigi rohkem ruumi siitostetud asjade jaoks. Koju jõudsin alles peale kahteteist, kuid õnneks sain järgmisel päeval alles teiseks tunniks kooli minna.
Reede õhtul käis Felixi õde oma perega meil külas. Sonjal oli mingi kokkamise tuju ning seega oli meil eriti rikkalik hispaaniateemaline õhtusöök koos paella, tapade ja muu hea kraamiga. Peale sööki, läksime mina ja Nora ööseks Moni juurde. Ta uus kasuõde Janis oli ka seal ning koos veetsime lõbusa õhtu.
Laupäeva hommikul käisin Petersplatzil kirbukal. Seal on suht võimatu käia, ühtegi tuttavat kohtamata. Nägin päris mitut inimest koolist ja sain kokku veel Felicia ning tema vahetusõpilasega Bostonist. Mu klassist neli tüdrukut käisid sügisel Bostonis ning nüüd on ameeriklased kaheks nädalaks siin. Kuna Usas on kõik klubid ja joogid jms alates 21, siis olid bostonlased siinsest ööelust ülivaimustuses. Seega tegime nendega laupäeva õhtul väikse klubitiiru.
Mina läksin siiski üsna vara koju, sest pidin järgmisel hommikul perega kirikusse täditütar Kimi konfirmatsioonile minema. Ma täpselt ei oska seletada, mis see on, aga umbes vist midagi nagu kiriku liikmeks võtmine. Igatahes üsna paljud umbes viieteistaastased noored käivad kõigepealt pool aastat kirikutundides ning seejärel toimub kirikus pidulik tseremoonia. Minu arust on see veidi tobe, sest enamus noorukeid teeb selle läbi ainult seetõttu, et suguvõsalt raha ja kalleid kingitusi saada ning usuga pole seal küll miskit pistmist. Peale jumalateenistust toimus sugulastele restoranis lõunasööming. Ilmselgelt meeldis see osa mulle ja hostperele palju rohkem.:)
Aaa, nüüd on asi kindel. Lähme hostperega juuni alguses itaaliakeelsesse Šveitsi ossa Locarnosse ja Luganosse. Just seal kandis on puhanud näiteks George Clooney, Karolina Kurkova ja Tina Tuner.;)

Tuesday, April 17, 2012

28. sõpradega trippimas

Pühapäeval sai mu kahenädalane kevadvaheaeg läbi. Esimene nädal möödus üsna vaikselt ja koduselt kui mitte lausa veidi igavalt. Käisin kinos, korra rattaga Saksamaal poodlemas ning sõpradega linna peal.
Teisel nädalal sõitsime Nora, Elena, Elisa, Moni ja Kimiga kolmeks päevaks Kanderstegi, meie vaheajakorterisse. Seal pidasime tüdrukute kokteiliõhtut, vaatasime filme, kokkasime, käisime ujumas ning veetsime muidu mõnusasti aega. Tagasi Baselisse tulles olid näolihased naermisest valusad ning südamed suurest söömismaratonist pahad.
Olin juba ammu Birkega kokku leppinud, et teeme kevadel koos väikse tripi kusagile naaberriiki. Nüüd paar nädalat tagasi pidas ta 18. sünnipäeva ja sai kätte ka oma autojuhiload. Ning kuna ma siiani polnud õieti Prantsusmaal käinud, otsustasime autoga sinna kanti minna. Kaasatulekust olid huvitatud ka mõned Birke sõbrad ning nii asusimegi juba viiekesi, Birke, Emily, Michi, Linus ja mina laupäeva hommikul kahetunni kaugusel asuva Strasbourgi poole teele. Kuigi suutsime veidi valesti sõita ning peaaegu ära eksida, möödus autosõit kiiresti ja lõbusalt. Linna jõudes nägime veidi vaeva parkimissüsteemist aru saamisega, kuid lõpuks saime pargitud ning seejärel võtsime suuna vanalinna poole. Nägime ära Euroopa Parlamendihoone, kuulsa toomkiriku ja jalutasime niisama kitsastel turistirohketel tänavatel. Kuna poistel olid juba kõhud tühjad ning nad tahtsid kusagile maha istuda ning mind, Birket ja Emilyt kutsusid rohked riidepoed, otsustasime eraldi minna ning hiljem jälle kokku saada. Teadsime, et kusagil läheduses peaks olema suur šopingu-ja vabaajakeskus, kuid kaardilt ei suutnud me seda kuidagi leida. Seega ei jäänud muud üle kui tänaval olevatelt inimestelt abi paluda. Kuigi mõlemad tüdrukud on ligi 6,7 aastat prantsuse keelt õppinud, oli neil siiski raskusi kohalikust dialektist arusaamisega. Seega läks meil ikka üsna kaua aega, kuid lõpuks leidsime õige koha üles. Teel sinna kohtusime juhuslikult jälle eraldi läinud poistega, kes otsustasid meiega kaasa šoppama tulla. Peale pikka poodlemist olid meil kõigil kõhud tühjad ning jalad valusad. Seega istusime ühte kohvikusse maha, sõime megahead baguette'i ning jõime smuutit. Haha, mõnus oli Prantsusmaal süüa, hindu eriti vaatama ei pidanud, sest kogu menüü oli niikuinii mitu korda odavam kui siin Šveitsis. Ja prantslased on ikka üsna umbkeelsed ning inglise keelt ei nõustunud minuga pea keegi rääkima. Kuigi baarmen mõistis väga hästi, et ma keelt absoluutselt ei valda ning isegi menüüst loetud nimede väljahääldamisega hakkama ei saa, ei häirinud see teda üldse ning jutustas minuga pikalt prantsuse keeles. Mul ei jäänud muud üle kui noogutada ja lolli näoga vastu naeratada.
Kui kõhud täis, otsisime suurest parklast oma auto jälle üles ning asusime kodu poole teele. Kuna kusagil polnud ühtegi silti, kuhu poole jääb Šveits, sõitsime lihtsalt linnast välja kiirteele ning lootsime, et oleme õiges suunas. Õnneks nägime varsti juba tuttavaid kohanimeseid ning seega oskasime edasi orienteeruda. Tagasi Baselisse jõudsime alles pimedas. Kuna pidin Birke kodunt rattaga veel koju sõitma, aga vihma sadas nagu oavarrest,siin veetsin veel veidi tema juures aega.

                                                                     Strasbourgi vanalinn


   
   Emily ja Birke. Luik on muuseas Strasbourgi sümbol ning taolisi lollakaid mütse ja muud luikedega turistikraami müüsid mustanahalised pealetükkivad noormehed iga nurga peal.



                                                                  Birke, Linus, Emily

                                             Europarlament. Eesti lipp oli ka ilusti esindatud.:)