Saturday, September 24, 2011

11. hea laupäev

Juba hommik algas hästi. Magasin end mõnusalt poole üheteistkümneni välja ja sõin Noraga kahekesi rahulikult hommikust. Nimelt olid vanemad ja Noel varakult Zürichi lähedusse tuttavatele külla sõitnud ja Robin oli sõbra juures. Kui olime kohvid joonud ja saiad söönud sättisime end riidesse, et minna külastama kohalikku kirbuturgu. Kümme minutit rattaga sõitu ja jõudsime suurde-suurde kauplemismeeleolus inimesi täis parki. Erinevaid letikesi oli ilmselt sada ning leida võis sealt kõikvõimalikke asju alates riietest ja ehetest lõpetades nõude ja retrojalgratastega. Eriti lahe oli, kuidas lisaks šveitslastele müüsid oma asju ka igasugu muud nahavärvi inimesed, kelle lettidel leidus eriti huvitavaid asju. Nii sain mina omale kahe frangi eest suure sooja valge salli ning Nora ostis ühelt india päritolu naiselt vaid viis franki maksvad hõbekõrvarõngad. Oleksin seal hea meelega isegi kauem aega veetnud, aga kahjuks pidi Nora koju minema, sest tal oli tulevaks nädalaks hulk kodutöid teha. Hea on aga see, et täika toimub iga laupäev ning järgmine nädal on mul võimalus seda jälle külastada.
Koju minnes jõudsin vaid paar lehekülge raamatut lugeda, kuni helises telefon ja mulle helistas Artjom. Artjom on Moskvast pärit poiss, kes on samuti yfuga Baselis vahetusõpilane. Olin temaga varem vaid paar korda facebook'is kirjutanud ning olin positiivselt üllatunud, kui ta tegi ettepaneku kokku saada. Mõeldud-tehtud. Läksime linna peale ning rääkisime üksteisele oma vahetusõpilaseelust ja peredest jne. Ta on pere on ikka väga heal järjel. Elab ma-ei-tea-mitme vannitoa ja basseiniga majas ning vaheajal sõidab Hispaaniasse puhkama. Samas niipalju kui aru sain ei ela tema päris pere Venemaal samuti kehvemini. Poiss ise on muide juba teist aastat järjest vahetusõpilane. Eelmise aasta veetis ta Usas.
Ning ma käisin ka lõpuks esimest korda Starbucks'is! Artjom oli nii üllatunud, et ma pole elus seda kuulsat kohvi joonud ning otsustas mulle seetõttu lausa välja teha.:D
Õhtune plaan oli minna paari tüdrukuga Saksamaale kinno. Kuna Anja ja Marina pidid kella üheksani kusagil töötama, siis ainuke võimalus oli minna kõige hilisemale, kella poole üheteistkümnesele seansile. Nii saime kell kolmveerand kümme kokku ning sõitsime umbes kakskümmend minutit ratastega läbi öiste tänavate. Selle ajaga jõudsime põigata Prantsusmaale ning jõuda Saksamaale. Väljas oli ligi 19 kraadi, autodest tühju pimedaid teid valgustasid vaid majadest paistvad tuled ja muidu vaiksetel kitsastel tänavatel kohtas ainult üksikuid nädalalõppu tähistavid noori.
Kinno jõudes saime mitte nii toreda üllatuse osaliseks, kui piletit ostes anti meile teada, et hilistele seanssidele saab vaid alates 18. eluaastast. Imelik riik, see Saksamaa, 16-aastane alkoholi juua tohib, aga õhtul kinno minna mitte! Seega ei jäänud meil muud üle kui ratastega Šveitsi poole tagasi kihutada. Teised olid arusaadavalt üsna pettunud ja mornid, aga olenemata ärajäänud filmiõhtust, olin ma vaimustunud öistes tuledes linnast ja imesoojast ilmast.
Just praegu sai tühjaks mu kakaotass, seega lõpetan siin kohal oma postituse ja lähen ka ära magama :)

Thursday, September 15, 2011

10. kool on teemas

Nüüd on juba 1 kuu ja kaks päeva siis Šveitsis oldud. Aeg on ikka uskumatult kiiresti läinud. Viimane nädal on üsna rahulikult kooli ja kodu vahel kulgenud. Koolis ausaltöeldes väga hullult ei pinguta ning näiteks matemaatika kontrolltööd kaasa tegema ei pidanud. Muidu üldiselt olen enamus kodutööd ära teinud ning varsti pean bioloogias ja muusikas isegi mingid presentatsioonid tegema. Enamuses on õpetajad kõik sõbralikud ja vastutulelikud ning teevad mulle väikseid allahindlusi. Hetkel on teemad üsna samad mis Eestis ning paljusid asju olen juba varem õppinud. Tunnikord oleneb õpetajast, kuid mulle tundub, et see on veidi lebom kui Eestis. Kuigi õpilased ise on ka suhteliselt korralikud, ei lärma eriti ja teevad tunnis kaasa. Haha, üks kord on mul õnnetunud isegi klassist välja viskamine ära teenida. Asi oli nii, et poisid mängisid mingi plastmassjublakaga ning see maandus minu laual. Juhuslikult sattus õpetaja just sel hetkel nägema ja saatis mu klassist välja.  Siiski sain ukse taga olla vaid paar minutit, kuni õpetaja taipas, et oli mulle ülekohut teinud.:)
Vahetunnid kestavad enamasti viis või kakskümmend minutit ning pikkade pauside ajal peame õue minema. Kooli hoovis saab mängida jalkat või lauatennist ning istuda välikohvikus. Asi, mis mind alguses imestama pani, oli siinne suitsetajate rohkus. Kooli esine on vahetundide ajal paksult konidega noori täis. Kusjuures õpetajad ei ütle midagi, mõned isegi suitsetavad õpilastega koos.
Minu koolis on ainult gümnaasiumiosa, meie mõistes 8.-12. klass. Igas vanuseastmes on kuus kuni kaheksa paralleelklassi ning seega on üsna raske meelde jätta, kes kus klassis käib.
Pühapäeval toimus Baselis maraton. Kogu minu klass töötas ning teenis lõpureisi jaoks seal raha. Seega pidin samuti hommikul kella seitsmeks rattaga Rheini äärde sõitma. Mina sain tööülesandeks jooksurajale sõitvate autode takistamise. Niisiis pidin viis tundi lihtsalt passima ja vaatama, et ükski auto teatud tänaval ei sõidaks. (kus niikuinii üksi auto ei üritanudki sõita).
Õhtul oli siis lõpuks minu kord süüa teha. Tegin kõige harilikumat hakklihakastet keedukartulitega ning juurde porgandisalatit. Tundub, et maitses kõigile üsna hästi, eriti hostemale. Tuli välja, et kusagil Šveitsi teises otsas on täpselt sama toit üks traditsioonilistest rahvusroogadest. Magustoiduks sõime imemaitsvat Mövenpicki jäätist:)
Uue nädala algus venis koolis kuidagi eriti pikalt. Homme on õnneks üsna lebo päev ning siis juba jälle nädalavahetus ning sõit Kanderstegi. Ja vaheajani on ainult kaks nädalat!!

Wednesday, September 7, 2011

9.JKF ja sünnipäev

Reede ja laupäeva õhtul toimus Baselis kauaoodatud JKF ehk JugendKulturFestival. Kesklinnas toimusid erinevad kontserdid, etendused ja workshopid ning terve linn oli pidutsevaid noori täis. Mina, Nora, Elena, Anja, Marina ja Suhyene saime kell üheksa kokku ja sõitsime ratastega vanalinna. Seal tšillisime ringi, vaatasime erinevaid kontserte ja nautisime ülisooja ilma. Isegi õhtul kella kaheteist ajal koju minnes oli väljas üle kahekümne soojakraadi.
Laupäeva hommikul sõitis Nora kaheks päevaks Fribourgi YFUkate kokkusaamisele. Kuna see oli mõeldud ainult vahetusaastal olnud šveitslastele, siis mina sinna kaasa minna ei saanud. Kuna lubasin perele kirjut koera valmistada, käisin hoopis linnas õigeid küpsiseid ja marmelaadi otsimas. Küpsistega oli lihtsam, aga kui palusin poes marmelaadi, näidati mulle vaid erinevaid moosipurke. Pärast selgus, et asja nimi, mida otsisin, on siin hoopis "Russische Gelee" ja seda saab ainult spetsiaalsest maiustuste poest. Lõpuks leidsin kõik vajaminevad asjad ja kirju koer (siinmaal "bunter Hund") sai väga hea. Ainult Robin kirtsutas veidi minu tehtud koogi peale nina, kuid lõpuks sõi isegi tema seda hea meelega.
Õhtul sain jälle Elena ja Anjaga kokku ning kihutasime taas linna. Seal kohtasin oma paralleeli-ja klassikaaslasi, kes olid juba üsna lõbusas meeleolus. Nendega veetsin aega kuni esimese kontserdi alguseni. Siis otsisin jälle Elena üles, kes oli koos suure kamba minu jaoks tundmatute sõpradega. Kõik nad olid väga sõbralikud ja tahtsid minuga juttu rääkida, aga valju muusika ja segase saksa keele tõttu, ma väga palju aru ei saanud. Kuna ilm oli üsna kehv ja esimest korda minu siinveedetus aja jooksul sadas paduvihma, olin öösel poole kahe ajal koju jõudes läbimärg. Mulle nii meeldib, et saan siin rattaga isegi öösel kiiresti ringi liiguta ja ei pea sõltuma vanemate autost ning ühistranspordist. Ning hostvanemad usaldavad mind täielikult. Enne väljaminekut küsisin, et mis kell peaksin kodus olema ning sain vastuseks, et olen piisavalt vana ja mõistlik, et ise otsustada.

                                                                    JKF

Pühapäeval käisin Sonja, Felixi ja Noeliga muuseumis. See oli ühe Baselist pärit kuulsa kunstniku püsiväljapanek ning autode ja tehnikateemaline näitus. Enamus Jean Tinguely töid olid suvalistest metallijuppidest kokku pandud monstrumid, mis mootori jõul liikusid.
Õhtupoole koristasin ja valmistasin jälle keemia tunniks küünalt. Seekord siis mingite dioksiidide ja vasepulbriga. No ja mina muidugi polnud tunnis aru saanud, et sellest mingisugune ilutulestik välja tuleb ning seega olin üsna šokis kui mu küünal järsku köögis suuri rohelise sädemeid pritsiva leegi tekitas.:D
Esmaspäeval täpselt 17 aastat tagasi oli see tähtis päev, kui ma ilmavalgust nägin. Kööki minnes tulid kõik kallistama ja õnne soovima ning minu istekohal olid šokolaadisüdamekesed. Hommikul eriti pikalt tähistada ei jõudnud, sest pidin kooli väntama. Muusikatunnis laulis klass mulle sünnipäevalaulu ja sain kingiks mõned kaardid ja maiustused. Lõuna ajal koju minnes ootasid mind pitsa ja šokolaaditort. Kuna olin paar päeva varem rääkinud, et tahaks vanilla coca-colat proovida, oldi minu sünnipäevaks spetsiaalselt kuus purki seda jooki muretsetud. :) Pärastlõunal olid mul veel tunnid ning seega pidin tagasi kooli minema. Koju jõudes oli õues laud kaetud ning minu kohal olid lisaks taldrikule ka kingitused. Sain isetehtud kokaraamatu, kus šveitsipäraste toitude retseptid, mida juba söönud olen, sees on ning, mida ise järgemööda täiendada saan. Veel sain raamatu fotodega Šveitsist ja kutse veeta päev Nora ja Elenaga kas Mulhouse'is(FR), Freibourgis(DEU) või Lörrachis(DEU) koos veidikese šoppamisrahaga. Teisipäeval saabus pakk Eestist kaardi ja armsa eestikeelse tekstiga padjapüüriga. :)






Thursday, September 1, 2011

8. Nv Kanderstegis

Reedel pärast kooli pakkisime ruttu asjad ja asusime autoga hostpere suve/talvekoju teele. (Muuseas, see oli esimene kord, kui ma siinveedetud aja jooksul autoga sõitsin.) Nende "ferienhaus" asub üsna väikses külakeses nimega Kandersteg, Kesk-Šveitsis. Autosõit kestis umbes kaks tundi ning enamus ajast magasin. Kui umbes pool tundi enne kohalejõudmist ärkasin, nägin enda ümber ainult mägede lumiseid tippe. Ülejäänud tee olin nina vastu aknaklaasi ja üritasin kõrvu lukust lahti saada.
Kohale jõudes pakkisime kõigepealt asjad lahti. Ma sain omale suurte akentega toakese, kust avanes miljonivaade otse mägedele. Kuna kell oli juba üsna palju ja ka ilm polnud eriti ilus, olime toas ning sõime makarone meenutavat tüüpilist šveitsi toitu ja kuulasime eesti/šveitsi muusikat.
Laupäeval sain korralikult välja magada ning peale hommikusööki pakkisime oma matkakotid valmis ja asusime mägede poole teele. Kõigepealt jalutasime läbi küla gondliteni, millega sõitsime üles mägedesse. Kuna Felix otsustas jala tippu ronida, pidime teda ootama ja aega parajaks tegema. Seetõttu otsustasime "roderbahniga" sõitma minna. See on selline metallist renn või nagu liutoru, kus saab kelgumoodi asjandusega ringi sõita. Kui hostisa oli ka lõpuks üles jõudnud, jalutasime mägedevahelise järve äärde, kus asus väike pood ja söögikoht. Seal sõime kõhud täis (sõin ilmselt oma siiani oma elu kalleima prae) ning seejärel matkasime tagasi alla külasse. Enne kojuminekut käisime veel korra poest läbi, et osta vajaminevad asjad õhtusöögi jaoks ning seejärel jooksime juba bussi peale, mis meid "ferienwohnungini" viis.
Kuigi matk polnud väga pikk ja raske, olime siiski koju jõudes väsinud ning pikutasime lihtsalt teleka ees. Õhtul tegime Sonjaga koos esimest korda elus fondüüd. Tulemus sai väga hea ning nii veetsime õhtu dagö Šveitsi kuulates, aknast vaadet imetledes ning fondüüd nautides.
Järgmisel hommikul pakkisime jälle oma asjad alustasime sõitu Baseli poole. Peatusime imeilusa Blausee ääres, mis tõesti oli täiesti erksinise veega. Ostsime veel läheduses asuvast forellikasvandusest tükikese suitsukala kaasa ning võtsime suuna kodu poole.
Õhtul tulid meile külla veel Felixi vanemad ja õde oma perega. Nendega ma eriti kaua koos olla ei saanud, sest pidime Noraga rongi peale minema, et YFU-kokkusaamisele jõuda. Seal nägin esimest korda ülejäänud enda kantonis elavaid vahetusõpilasi: kolme Mehikost, kahte Leedust, ühte Jaapanist, ühte Ecuadorist ja ühte Lõuna-Aafrikast. Tegelikult oli seal rahvast palju rohkem, aga enamus olid šveitslased, kes on kusagil (ehk põhiliselt USAs või Rootsis) vahetusõpilased olnud. Lobisesime seal omavahel ja üks šveitsi tüdruk küsis, et kus riigis ma oma vahetusaastal käisin. Alguses ei saanud pihta, mida ta sellega mõtles, aga tuli välja, et ta arvas, et ma ka šveitslane:D. Koju jõudsime alles peale ühteteist, kuid vanavanemad  polnud veel ära läinudki. Nad tegid hoopis minu toonud Vana Tallinnale lõppu peale.:D Mina kobisin siiski ruttu magama, sest järgmisel päeval pidin kooli minema.

                                                                      Kanderstegi mäed



                                                                                Fondüü!!



                                                                       Blausee