Tuesday, April 17, 2012

28. sõpradega trippimas

Pühapäeval sai mu kahenädalane kevadvaheaeg läbi. Esimene nädal möödus üsna vaikselt ja koduselt kui mitte lausa veidi igavalt. Käisin kinos, korra rattaga Saksamaal poodlemas ning sõpradega linna peal.
Teisel nädalal sõitsime Nora, Elena, Elisa, Moni ja Kimiga kolmeks päevaks Kanderstegi, meie vaheajakorterisse. Seal pidasime tüdrukute kokteiliõhtut, vaatasime filme, kokkasime, käisime ujumas ning veetsime muidu mõnusasti aega. Tagasi Baselisse tulles olid näolihased naermisest valusad ning südamed suurest söömismaratonist pahad.
Olin juba ammu Birkega kokku leppinud, et teeme kevadel koos väikse tripi kusagile naaberriiki. Nüüd paar nädalat tagasi pidas ta 18. sünnipäeva ja sai kätte ka oma autojuhiload. Ning kuna ma siiani polnud õieti Prantsusmaal käinud, otsustasime autoga sinna kanti minna. Kaasatulekust olid huvitatud ka mõned Birke sõbrad ning nii asusimegi juba viiekesi, Birke, Emily, Michi, Linus ja mina laupäeva hommikul kahetunni kaugusel asuva Strasbourgi poole teele. Kuigi suutsime veidi valesti sõita ning peaaegu ära eksida, möödus autosõit kiiresti ja lõbusalt. Linna jõudes nägime veidi vaeva parkimissüsteemist aru saamisega, kuid lõpuks saime pargitud ning seejärel võtsime suuna vanalinna poole. Nägime ära Euroopa Parlamendihoone, kuulsa toomkiriku ja jalutasime niisama kitsastel turistirohketel tänavatel. Kuna poistel olid juba kõhud tühjad ning nad tahtsid kusagile maha istuda ning mind, Birket ja Emilyt kutsusid rohked riidepoed, otsustasime eraldi minna ning hiljem jälle kokku saada. Teadsime, et kusagil läheduses peaks olema suur šopingu-ja vabaajakeskus, kuid kaardilt ei suutnud me seda kuidagi leida. Seega ei jäänud muud üle kui tänaval olevatelt inimestelt abi paluda. Kuigi mõlemad tüdrukud on ligi 6,7 aastat prantsuse keelt õppinud, oli neil siiski raskusi kohalikust dialektist arusaamisega. Seega läks meil ikka üsna kaua aega, kuid lõpuks leidsime õige koha üles. Teel sinna kohtusime juhuslikult jälle eraldi läinud poistega, kes otsustasid meiega kaasa šoppama tulla. Peale pikka poodlemist olid meil kõigil kõhud tühjad ning jalad valusad. Seega istusime ühte kohvikusse maha, sõime megahead baguette'i ning jõime smuutit. Haha, mõnus oli Prantsusmaal süüa, hindu eriti vaatama ei pidanud, sest kogu menüü oli niikuinii mitu korda odavam kui siin Šveitsis. Ja prantslased on ikka üsna umbkeelsed ning inglise keelt ei nõustunud minuga pea keegi rääkima. Kuigi baarmen mõistis väga hästi, et ma keelt absoluutselt ei valda ning isegi menüüst loetud nimede väljahääldamisega hakkama ei saa, ei häirinud see teda üldse ning jutustas minuga pikalt prantsuse keeles. Mul ei jäänud muud üle kui noogutada ja lolli näoga vastu naeratada.
Kui kõhud täis, otsisime suurest parklast oma auto jälle üles ning asusime kodu poole teele. Kuna kusagil polnud ühtegi silti, kuhu poole jääb Šveits, sõitsime lihtsalt linnast välja kiirteele ning lootsime, et oleme õiges suunas. Õnneks nägime varsti juba tuttavaid kohanimeseid ning seega oskasime edasi orienteeruda. Tagasi Baselisse jõudsime alles pimedas. Kuna pidin Birke kodunt rattaga veel koju sõitma, aga vihma sadas nagu oavarrest,siin veetsin veel veidi tema juures aega.

                                                                     Strasbourgi vanalinn


   
   Emily ja Birke. Luik on muuseas Strasbourgi sümbol ning taolisi lollakaid mütse ja muud luikedega turistikraami müüsid mustanahalised pealetükkivad noormehed iga nurga peal.



                                                                  Birke, Linus, Emily

                                             Europarlament. Eesti lipp oli ka ilusti esindatud.:)

No comments:

Post a Comment