2. ELO ning läheb juba reaalseks

Täna jõudsin tagasi kolmepäevaselt ELOlt ehk eelorientatsioonilt ning senised muljed on ainult positiivsed. Tunnen nagu oleks saanud omale korraga ligi viiskümmend uut sõpra. Need laulud, mängud, tantsud, mis esmapilgul võisid tunduda veidi koomilised, said meile mõne päeva jooksul juba nii omaks ja sisendasid päris yfuka tunnet. Võib ju minna ka niisama omaalgatuslikult välismaale vahetusõpilaseks, kuid siis jääb ilma sellest ühtsustundest ning ka funist, mis YFUga kaasa tuleb.
Ülimalt tore oli, et vabatahtlike tiim viitsis oma vabast tahtest meile teadmisi, kogemusi jagada ning tegevusi organiseerida. Võib kõlada küll üsna klišee, kuid ilma nendeta poleks me olnud sellised, nagu me ELOl olime.
Kodu poole liikudes, tundsin seoses oma vahetusaastaga üsnagi imelikku tunnet. Ei teagi, kas see tuleks liigitada põnevuse, hirmu või ootusärevuse alla. ELOl kuuldud hulgalise info ja teiste vahetusõpilaste nägemise tõttu, muutus ärasõit juba ootamatult reaalseks ja käegakatsutavaks. Järsku jõudis kohale, et minek polegi enam valgusaastate kaugusel ning mõelda tuleks hakata juba kohvripakkimisele.
Siiski üritan veel suvest viimast võtta ning samal ajal loodan, et ELOlt kaasa saadud positiivsed emotsioonid kajastuvad ka terve minu vahetusaasta jooksul.

1. Algus

Tundub, et minu utoopilised unistused hakkavad tõeks saama. Eelmise aasta novembrikuus, kui taotlusankeedid posti panin, ei uskunud ma ausaltöeldes ise ka, et minust tõesti vahetusõpilane saab. Kuid siis läbisin juba edukalt valimispäeva ning mida rohkem ma toredate yfukatega tegemist tegin, seda rohkem tundsin, et vahetusaastale mineku otsus on õige ja hea. Järgnesid pikad talvekuud, täis paberimajandust, infotunde ja koolitusi. Nüüd siis lõpuks on aeg nii kaugel, et täpselt kahe kuu pärast – 13.08.2011 ootab mind Zürichi lennujaamas mu Šveitsi pere, kuhu kuuluvad:
Hostema Sonja
 Hostisa Felix
Hostvennad Robin (14) ja Noel (7)
ning hostõde Nora (16).
Pere tundub küll tore olevat. Kõik tumedapäised ja lokkisjuukselised. Kõige rohkem olen skaipinud ja kirjutanud Noraga. Ta on ülisõbralik ja jutukas. Ütles, et mu saksa keel on nii hea, et ta hakkab minuga saksa keele asemel hoopis prantsuse ja inglise keele rääkima:D Lisaks tutvustab mulle juba kõiki oma Šveitsi sõpru ja sugulasi ning räägib kohtadest, kuhu ma aasta jooksul kindlasti jõudma pean. Nora ise on praegu vahetusõpilane Alaskal ning jõuab tagasi Šveitsi umbes kuu aega enne minu saabumist.
Linn, kus elama hakkan, on Basel. See on Šveitsis Genfi ja Zürichi järel suuruselt kolmas ning google earthi andmetel on minu kodust Prantsusmaa piirini veidi vähem kui 10 km. Noja Saksamaa on umbes sama kaugel.
Aa, kui teil siis 13. augusti hommikul kell 6.10 peaks järsku väga igav hakkama ja ei tea mida teha, siis võite lennujaama tulla. :)