Eelmisel neljapäeval käisin klassiga kinos. Muidu poleks maininudki seda, kuid film, mida vaatasime, oli tõsiselt hea. Prantsuse film nimega The Intouchables, südamlik, kohati tõsine, kuid kohati nii naljakas. Kui seda juhuslikult ka kusagil Eestis näidatakse, soovitan soojalt vaatama minna.
Peale kino läksime osa seltskonnaga ühte baari piljardit mängima ning koju jõudsin alles kella kahe ajal. Õnneks jäid järgmisel päeval kaks esimest tundi ära ning sain ilusti välja magada.
Reede õhtul toimus Zürichis vahetusõpilaste kokkusaamine. Jõudsime kella kaheksa ajal Ecuadori kuti Pabloga Zürichisse. Seal saime rongijaamas veel mõnede teiste vahetusõpilastega kokku ning seejärel võtsime suuna pargi poole, kuhu suur osa rahvast juba päeval läinud oli. Seal oli ma usun ligi 50 inimest, enamus yfu või afs'i vahetusõpilased. Nägin üle pika aja paljusid teisi vahetusõpilasi ning tutvusin ka väga paljute uute inimestega. Koju tulin alles viimase rongiga koos kahe Baseli läheduses elava poisiga.See koolinädal möödus kiiresti. Tundides ei pinguta endiselt oluliselt ning rohkem veedan aega raamatute/ajalehtede lugemise ja muusika kuulamisega.
Teisipäeva pärastlõunal käisin Rheini ääres pargis, kus mu tugiisik Birke oma 18. sünnipäeva tähistas. Sõime kooki, rääkisime juttu ning nautisime imeilusat ilma.
Eile lõunal helistas mulle Birke ning küsis, kas ma ei tahaks temaga õhtul Zürichisse minna. Ta õde käib seal ülikoolis ning jagab paari sõbrannaga korterit. Kuna maja, kus nad elavad on üsna vana ning jääb mingitele ehitustele ette, lammutatakse see järgmine nädal täielikut maha. Seega peeti seal veel viimast korteripidu. Õhtu oli tõsiselt äge. Selline tõeline tudengiatmosfäär. Jõime moosipurgist veini, sõime naljakat ökotoitu ning jäädvustasime oma fantaasia ning mõtted seintele.
Kuigi uni järgmisel hommikul oli oi kui magus, pidin siiski kooli minema. Lohutasin end mõttega, et viimane päev vaja vaid üle elada ning siis võib jälle vaheaega nautima asuda. Kunsti tund toimus Saksamaal Vitra disainimuuseumis. Enamus sõitsid sinna bussiga, kuid me Felicia, Maliku ja Silvioga otsustasime rataste kasuks. Muuseum asus aga palju kaugemal, kui me arvasime (arvatud kolme kilomeetri asemel kuue kilomeetri kaugusel) ning sinna minek võttis oodatust rohkem aega. Et mitte väga palju hiljaks jääda, pidime üsna kiires tempos väntama. Kui lõpuks kohale jõudsime olime kõik surmväsinud, kuid muuseumituur oli õnneks huvitav ning sealne ümbrus üliilus.
Pärast muuseumit otsustasime Silvioga võimalust kasutada ning saksa mäkki odavat burksi sööma minna. Tšillisime tunnikese pargis, rääkisime juttu ning nautisime oma cheeseburgereid. Seejärel asusime tagasi Baseli poole teele, kuid poole maa peal suutsin esimest korda siin rattaga käna käia ning ilusti oma niigi vigase põlve peale kukkuda. Nüüd jälle veidi lombakas, kuid loodan, et seekord läheb ruttu üle.
Vahetund! Anja, David, Rahel, Malik
Malik palun edasi öelda, et tegelikult on ta tubli ja tore poiss.
No comments:
Post a Comment