Pühapäeva hommikul ärgates oli esimene asi mida aknast märkasin lumi!! Kogu maa oli valge ning taevast sadas alla suuri valgeid helbeid. Lõunal käisime hostperega üsna meie vaheajakodu lähedal mägijärve nimega Oeschinensee ääres. Nii mõnus lumine oli seal, et oleks hea meelega kohe suusad alla pannud. Üles mäkke sõitsime gondliga ja alla tagasi tulime matkates.
Esmaspäevaks oli kogu lumi jälle sulanud ning järel ainult suured veeloigud ning üleujutavad ojakesed. Kohati oli asi isegi nii hull, et vesi oli üle meetri ning autoteed suletud. Seega jäi ära me plaan minna paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse veeparki. Tundub, et ülejäänud pere oli seetõttu veidi nördinud, kuid mina olin rahul, et sain ühe päeva niisama kodus veeta ning laagrinädalast välja puhata.
Teisipäevaks polnud teed endiselt avatud, seega jalutasime vaid oma külakeses ringi ning pidasime piknikku.
Kolmapäeva hommikul oli meil varajane äratus, kuna pidime jõudma Bettmeralpini viiva rongi peale. Poolteist tundi sõitu ning veerand tundi eriti suure gondliga ja jõudsimegi väiksesse mägikülla.
Seal tegime kohvikus väikese söögipausi ning asusime 2890 meetri kõrgusel asuva Bettmerhorni poole teele. Selleks pidime umbes kolmveerand tundi mööda niiöelda hiigelkivihunnikut üles ronima. Kuna tõusud olid järsud ja maas veel poolsulanud lumi, õnnestus mul ka paaril korral libastuda ning lausa pikali kukkuda. Tagasi külla jõudes olid meil kõhud juba üsna tühjad ning seega sõime ühes kohalikus restoranis õhtust. Koju tagasi jõudsime alles pilkases pimeduses peale kümmet ning kuna olime pikast päevast kõik päris väsinud läksime kohe magama.
Neljapäev ja reede olid üsna vaiksed ja rahulikud, kuid kumbki päev ei möödunud ilma matkamisega. Ma olen üpris kindel, et pole Eestis terve elu jooksul niipalju matkanud kui siin kahe kuuga. Mägedest üles ja alla ronimine on kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmisviis ning osa nende elustiilist.
Viimasel päeval autoga koju sõites tegime vahepeatuse Bernis. See üpris pisike Šveitsi pealinn jättis mulle oma helesinise jõe ja kuulsa kellatorniga väga hea mulje. Läheks meelsasti teine kordki sinna uitama. Kuna tol päeval oli ilm ikka üsna külm, käisime rohkem mööda kohvikuid ja poekesi. Peale paaritunnist linnatuuri võtsime suuna lõpuks Baseli poole. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja tšekkisin järgi, mis kahe nädala jooksul ilmas juhtunud on. Õhtul lebotasin veel veidi niisama ning õppisin tulevaseks bioloogiatööks. Aa, vahepeal sain muideks oma süvageograafia töö ka tagasi. 9 punkti 24st... nii et mitte just eriti paljutõotav tulemus.:D
Pühapäeval pidin suhteliselt varakult üles tõusma, sest olime kella üheteistkümneks peretuttava sünnipäevale kutsutud (no tõesti, kes peab 40-aastast juubelit kell 11 hommikul!:S) Ausaltöeldes oli see minu jaoks suhteliselt igav, sest esimene pool tundi inimesed lihtsalt kätlesid ning musitasid mind ja üksteist tervituseks, vahepeal toimus söömine ning pärast seda kordus jälle see põsesuudluste jada, seekord siis hüvastijätuks. Mingi aeg pidin veel vastama küsimustele, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas meil on väga külm ja kas me tarvitame palju narkootikume ja kuulame põhiliselt ainult heavy rocki (whaat?).
Koju jõudes nautisin veel oma viimast vaheajaõhtut ning esmaspäeval sulandusin juba jälle koolirutiini.
No comments:
Post a Comment