Kohati on šveitslased nii sarnased eestlastega. Tihtipeale kuuldes hostema mõnda ütlust või hostisa nalja, tekib äratundmisrõõm ning tunnen nagu oleksin oma päriskodus Eestis. Ka siinsed klassikaaslased kuulavad samasugust muusikat nagu eesti nooredki, teevad nädalavahetustel samu asju ning mõtlevad tihti sarnaselt.
Siiski on ka nii palju asju, mis minu jaoks imeliku ja võõrana tunduvad.
Inimesed siin on tõesti täpsed nagu nende kuulsad kellad. Nad ei salli hilinemisi ja plaanimuutusi. Jõulusöögid ja kingitused pannakse paika septembris ning juba praegu saabuvad sünnipäevakutsed jaanuariks.
Ka on kohalikele tähtsad reeglid ning nendest kinnipidamine. Näiteks enamikes kohtades kehtib lapsepilet kuni 16-eluaastani. Ning olgugi, et ma olin vaid paar päeva seitseteist olnud, ei tulnud kellelegi mõttesse mulle poole odavam sooduspilet osta.
Nagu eestlasedki võivad siinsed elanikud alguses külma ja kinnise mulje jätta, kuid kui nendega veidi rohkem suhelda, saab aru, et tegelikult on šveitslased lõbusad, sõbralikud ja külalislahked.
Üldiselt on inimesed ka leplikud, rahulikud ja tolerantsed ning üritavad alati igale osapoolele sobivaid lahendusi leida. Sakslaste kohta kehtib siin stereotüüp, et enamus selle rahvuse esindajaid on järsu ütlemise ning ülbe olekuga. Siiski ollakse pea alati välismaalastega vastutulelikud ning abivalmid. Kuna siinne elanikkond on väga kirju ning immigrante leidub igast maailmanurgast, pole ma seetõttu eriti saanud nautida huvitava ja eksootilise välismaalase seisust. Sellegi poolest on mul enamasti au olnud olla esimene eestlane, keda nad näevad. Jah, ega Eestist nad siin tõesti palju ei tea. Eks ma siis neile siin seletan, et Eesti pole ei Inglismaa ega Ukraina naaberriik ning et kummaline pehme ja topelttähti sisaldav eesti keel on tõesti olemas.
No comments:
Post a Comment