11. hea laupäev

Juba hommik algas hästi. Magasin end mõnusalt poole üheteistkümneni välja ja sõin Noraga kahekesi rahulikult hommikust. Nimelt olid vanemad ja Noel varakult Zürichi lähedusse tuttavatele külla sõitnud ja Robin oli sõbra juures. Kui olime kohvid joonud ja saiad söönud sättisime end riidesse, et minna külastama kohalikku kirbuturgu. Kümme minutit rattaga sõitu ja jõudsime suurde-suurde kauplemismeeleolus inimesi täis parki. Erinevaid letikesi oli ilmselt sada ning leida võis sealt kõikvõimalikke asju alates riietest ja ehetest lõpetades nõude ja retrojalgratastega. Eriti lahe oli, kuidas lisaks šveitslastele müüsid oma asju ka igasugu muud nahavärvi inimesed, kelle lettidel leidus eriti huvitavaid asju. Nii sain mina omale kahe frangi eest suure sooja valge salli ning Nora ostis ühelt india päritolu naiselt vaid viis franki maksvad hõbekõrvarõngad. Oleksin seal hea meelega isegi kauem aega veetnud, aga kahjuks pidi Nora koju minema, sest tal oli tulevaks nädalaks hulk kodutöid teha. Hea on aga see, et täika toimub iga laupäev ning järgmine nädal on mul võimalus seda jälle külastada.
Koju minnes jõudsin vaid paar lehekülge raamatut lugeda, kuni helises telefon ja mulle helistas Artjom. Artjom on Moskvast pärit poiss, kes on samuti yfuga Baselis vahetusõpilane. Olin temaga varem vaid paar korda facebook'is kirjutanud ning olin positiivselt üllatunud, kui ta tegi ettepaneku kokku saada. Mõeldud-tehtud. Läksime linna peale ning rääkisime üksteisele oma vahetusõpilaseelust ja peredest jne. Ta on pere on ikka väga heal järjel. Elab ma-ei-tea-mitme vannitoa ja basseiniga majas ning vaheajal sõidab Hispaaniasse puhkama. Samas niipalju kui aru sain ei ela tema päris pere Venemaal samuti kehvemini. Poiss ise on muide juba teist aastat järjest vahetusõpilane. Eelmise aasta veetis ta Usas.
Ning ma käisin ka lõpuks esimest korda Starbucks'is! Artjom oli nii üllatunud, et ma pole elus seda kuulsat kohvi joonud ning otsustas mulle seetõttu lausa välja teha.:D
Õhtune plaan oli minna paari tüdrukuga Saksamaale kinno. Kuna Anja ja Marina pidid kella üheksani kusagil töötama, siis ainuke võimalus oli minna kõige hilisemale, kella poole üheteistkümnesele seansile. Nii saime kell kolmveerand kümme kokku ning sõitsime umbes kakskümmend minutit ratastega läbi öiste tänavate. Selle ajaga jõudsime põigata Prantsusmaale ning jõuda Saksamaale. Väljas oli ligi 19 kraadi, autodest tühju pimedaid teid valgustasid vaid majadest paistvad tuled ja muidu vaiksetel kitsastel tänavatel kohtas ainult üksikuid nädalalõppu tähistavid noori.
Kinno jõudes saime mitte nii toreda üllatuse osaliseks, kui piletit ostes anti meile teada, et hilistele seanssidele saab vaid alates 18. eluaastast. Imelik riik, see Saksamaa, 16-aastane alkoholi juua tohib, aga õhtul kinno minna mitte! Seega ei jäänud meil muud üle kui ratastega Šveitsi poole tagasi kihutada. Teised olid arusaadavalt üsna pettunud ja mornid, aga olenemata ärajäänud filmiõhtust, olin ma vaimustunud öistes tuledes linnast ja imesoojast ilmast.
Just praegu sai tühjaks mu kakaotass, seega lõpetan siin kohal oma postituse ja lähen ka ära magama :)