7. elu ja olu

Nüüd kui juba ligi kaks nädalat Šveitsis olnud olen, on elu siin päris koduseks muutnud. Tean, kus miski asub, teen ise süüa, abistan ja koristan. Kuna esmaspäeval on mul lõuna ajal vaba aeg, lubasin ise see päev midagi eestipärast söögiks valmistada.  Idee oli hakklihakastet ja kartuleid teha, kuid tundub, et pean oma kokkamise edasi lükkama, sest klassijuhataja oli mulle mingid ekstra saksakeele tunnid organiseerinud. Sinna pidid veel meie koolist mingid teised vahetusõpilased tulema, kes absoluutselt saksa keelt ei oska. Kuigi ma sellest eriti vaimustuses pole, tutvun seal vähemalt uute inimestega.  Klassijuhataja on muuseas ainuke õpetaja, kes mulle ei meeldi. Ülejäänud kõik on täiega sõbralikud ja toredad. Aa, ja mul on ainult kaks naissoost õpetajat, ülejäänud kõik mehed. Klassikaaslased suhtlevad minuga ka iga päev üha enam ja lõunapausidel veedan nendega tihti aega. Õnneks saan iga päevaga rohkem nende dialektist aru ja oskan midagi ka kaasa rääkida. Järgmine kolmapäev toimub meil koolis matkapäev, kus kõik klassid peavad kuskile loodusesse väljasõidule minema. Meie sõidame kõigepealt rongiga ühte väiksesse linna ja matkame sealt mingi järve äärde, kus ujume, grillime, mängime palli jms. Usun, et see on tegelt üsna hea võimalus klassi veits lähemalt tundma õppida ja nendega ka kooliväliselt koos olla.

 Kolmapäeval toimus meie klassil esimest korda teatritund. See on tegelikult vabatahtlik, aga meie klassist teevad kõik kaasa. Tegime erinevaid tähelepanu- ja reageerimisharjutusi ning mängisime gruppides mõned sketšid ette. Mul oli küll veidi raske aru saada, aga kuna klassiõed seletasid mulle enamasti ülesanded ära, sain hakkama. Ja näitlemisõpetaja on niii khuuul. Selline noor veits hipi mees, kellel on kahvel ümber käe ja pükste peal hello kitty.:D

Paar päeva tagasi helistas mulle Birke, tugisik yfust ja küsis, kuidas kas ma tahaks temaga kokku saada.  Muidugi olin rõõmuga nõus. Kuna me kumbki polnud varem üksteist näinud, olid küll väiksed probleemid üksteise ülesleidmise ja äratundmisega, kuid lõpuks saime ikkagi kokku ja käisime jalutamas. Ta on 18-aastane, käib Noraga samas koolis viimases klassis ja oli üleelmine aasta kuus kuud Usas. 

Täna sõidame nädalavahetuseks Kanderstegi. Seal asub mu hostpere "puhkekorter" ja vaheaegadel on nad tihtipeale seal. Talvel lähme kindlasti sinna ka suusatama.

                                            klassikaaslased: Sebastian, Malik, Danae ja Miriam

                                          vasakult klassi poisid Joscha, Leon, Sebastian ja Malik

                                                        Anja ja Rahel, nad on ka klassis uued

                                                                   Livie ja Sophie

Tänane kehalise tund toimus kuskil väliujulas.Mina polnud muidugi aru saanud, et meil on ujumine ning seega asju mul kaasas polnud. Kuid järgmine nädal saan ka vette :)

6. weekend

Nüüd olen siin Šveitsis juba üle nädala olnud ja ka esimese nädalavahetuse siin veetnud. Vahepeal olen isegi korra poodidesse jõudnud. Eestis olles harjusin mõttega, et Šveitsi hinnatase on ikka väga hull ja šoppata ma siin kindlasti ei saa. Kuid minu õnneks polegi riided siin nii hullult kallid. Kohati isegi odavamad kui Eestis. Näiteks ostsin t-särgi, mis maksis 4.90Fr. Ehk umbes 4 eurot. Kuna õues on endiselt niii palav (umbes 30kraadi) ja olime otse koolist tulnud, viitsisime käia ainult kahes poes. Ja pärast läksime mövenpicki jäätist sööma. See oli küll veits kallis, kuid selleest suur ja imehea.
Reedel käisime Nora parima sõbranna Elena juures filmiõhtul. Film oli väga hea, kuid ma suutsin ikkagi lõpus magama jääda.:D Laupäeval sain end korralikult välja magada ning lõuna ajal tšillisin aias ja tegin poistega veesõda. Pärastlõunal läksime hostvanaema sünnipäevale. Seal nägin veel tervet hulka sugulasi, kes kõik musitama ja end tutvustama tulid. Enamus nimed mul muidugi meelde ei jäänud. Sõime spagette ja kooki, õpetasin neile veidi eesti keelt (lemmiksõna oli loomulikult "terviseks") ning siis läksime Noraga parki sõpradega kohtuma. Pühapäeva hommikul meisterdasin kooli keemiatunni jaoks küünalt, koristasin ja lugesin raamatut. Hiljem tulid meile külla veel Sonja õde oma perega ja toimus jälle tšillgrill. Meie Noraga  süüa eriti ei jõudnud, sest läksime open-air kinno filmi "Friends with benefits" vaatama, mis oli väga lahe.

                                                                          Meie majaesine

                                                                  reede õhtu

                                                                     open air kino

5. die schule ja veidi pilte

Esmaspäeval oli siis esimene koolipäev. Koguneti kooli kõrvale kirikusse ja toimus Eesti mõistes aktus. Kuna mu hostõde ei käi minuga samas koolis, olin ma enamus aega koos ühe ta sõbrannaga, kes on nüüd mu paralleelklassiõde. Paralleelklasse on siin muideks viis või kuus. Mina käin 4.f klassis, ehk üheteistkümnendas kooliastmes. Pärast aktust toimus klassijuhataja tund, kus nägin esimest korda oma klassikaaslasi. Kõik tundusid üsna toredad ja üritasid minu tõttu ainult hochdeutschi rääkida. Ja klassis käib ainult kakskümmend õpilast ning eelmine aasta oli samas klassis vahetusõpilane Jaapanist. Peale klassijuhataja tundi võisime koju minna, kuid pärastlõunal toimusid tavapärased tunnid. Mul on tihtipeale tunnid nii, et kuskil kella kaheteistkümne ajal on kahetunnine paus, mil saan koju sööma tulla ning siis pärast pean kooli tagasi minema. Õnneks on kodu koolile lähedal ja vähem kui kümne minutiga jõuan rattaga kohale. Tundides saan isegi enamikest asjadest aru ja oskan vahel ka kaasa rääkida/teha. Ja enamus õpetajad on lahedamad kui Eestis. Sellised vabamad ja sõbralikumad. Näiteks geograafia tunnis rääkisime globalisatsioonist ja õpetaja oli kaasa toonud toiduaineid, mis pärinevad erinevatest riikidest. Nii sõime me tunni ajal ameerika komme ja saksa saiakesi ning jõime kolumbia kohvi ja egiptuse apelsinimahla. Pidime veel omale valima aine, mida saame veidi süvendatumalt lisatundides õppida. Mina valisin geograafia, sest selle õpetaja tundus väga lahe, kuid hiljem selgus, et süvageograafiat annab siiski teine õpetaja, kes pole pooltki nii tore. Ja spordiala millega kehalises tegeleda tahame, saime ka valida. Esimeseks veerandis võtsin ma capoeira.

Ja lõpuks lisan ka mõned pildid:

                                             Minu toanurk, ja Nora ning poiste tehtud plakat!

                                                         Käisime paadiga Rheinil sõitmas

                                                           Noraga jäätisekohvikus

                              

Baseli kesklinn ja Rhein

4. Isch guet

Eile hommikul siis jõudsin Šveitsi kohale. Kogu pere oli ilusti lennujaamas vastas ja peale tervitamisi, kallistasime asusime metrooga Baseli poole teele. Sõit Zürichist Baselisse kestis nii umbes poolteist tundi. Pere ja kodu hakkas mulle kohe algusest peale meeldima. Ja pean ütlema, et nalja saab siin palju. Juba metroosõidu ajal oli lõbus, aga õhtul, kui nad oma vanaisa järgi tegid ja roppe anektoote rääkisid, sain küll naerukrambid.:D Tegime eile ka kohe väikse linnaekskursiooni ja nägin ära vanalinna, kooli ning põhilised šopingukohad. Eriti meeldib mulle siin, et kümne minutiga saan jala või rattaga kohe kesklinna. Koju jõudes jõudsin asjad lahti pakkida ja üsna kohe hakkasime külaliste saabumiseks väikseid ettevalmistusi tegema. Külla tulid siis mõned sugulased ja sõbrad. Grillisime ja lobisesime. Ka kohalikud juustud said ära proovitud. (Nälga ma siin peres kindlalt ei jää.) Ma küll päris kogu schweizerdutschist aru ei saa, aga enamasti räägitakse minuga ikkagi õiges saksa keeles ja midagi hakkan vaikselt sellest dialektist juba mõikama ka.
Aga nüüd lähen hostõe sõbrannadega linna peale! :)

3. Minek

(13.august, 7.05)
Nüüd on aeg juba nii kaugel, et istun koos Tiina, Elini ja Oliveriga  Helsinki lennujaamas ja ootan Zürichi lendu. Uskumatu, alles hakkasin yfu pabereid ajama ja nüüd juba paari tunni pärast kohtun oma hostperega. Viimane öö möödus enamjaolt pakkides ja ülekilodega kohvrist asju välja sorteerides. Nii palju riideid ja asju jäi tegelikult maha, mida oleks ka kaasa tahtnud, kuid niigi kaalus mu kohver lubatust rohkem. Õnneks olid lennujaama töötajad sõbralikud ja halastasid mu peale. Ka suusad otsustasin siiski lõpuks koju jätta. Eks siis hiljem vaatab, kas lasen järele saata, ostan uued või lähen hoopis laua peale üle.
Ka kõik viimased lahkumispeod said ilusti ära peetud. Kalleid inimesi ja kingitusi nähes tikkus pisar küll veits silma, kuid siiski möödus kõik väga lahedalt ja ilusti. Järgmine postitus tuleb juba Baseli kodust.:)

2. ELO ning läheb juba reaalseks

Täna jõudsin tagasi kolmepäevaselt ELOlt ehk eelorientatsioonilt ning senised muljed on ainult positiivsed. Tunnen nagu oleks saanud omale korraga ligi viiskümmend uut sõpra. Need laulud, mängud, tantsud, mis esmapilgul võisid tunduda veidi koomilised, said meile mõne päeva jooksul juba nii omaks ja sisendasid päris yfuka tunnet. Võib ju minna ka niisama omaalgatuslikult välismaale vahetusõpilaseks, kuid siis jääb ilma sellest ühtsustundest ning ka funist, mis YFUga kaasa tuleb.
Ülimalt tore oli, et vabatahtlike tiim viitsis oma vabast tahtest meile teadmisi, kogemusi jagada ning tegevusi organiseerida. Võib kõlada küll üsna klišee, kuid ilma nendeta poleks me olnud sellised, nagu me ELOl olime.
Kodu poole liikudes, tundsin seoses oma vahetusaastaga üsnagi imelikku tunnet. Ei teagi, kas see tuleks liigitada põnevuse, hirmu või ootusärevuse alla. ELOl kuuldud hulgalise info ja teiste vahetusõpilaste nägemise tõttu, muutus ärasõit juba ootamatult reaalseks ja käegakatsutavaks. Järsku jõudis kohale, et minek polegi enam valgusaastate kaugusel ning mõelda tuleks hakata juba kohvripakkimisele.
Siiski üritan veel suvest viimast võtta ning samal ajal loodan, et ELOlt kaasa saadud positiivsed emotsioonid kajastuvad ka terve minu vahetusaasta jooksul.

1. Algus

Tundub, et minu utoopilised unistused hakkavad tõeks saama. Eelmise aasta novembrikuus, kui taotlusankeedid posti panin, ei uskunud ma ausaltöeldes ise ka, et minust tõesti vahetusõpilane saab. Kuid siis läbisin juba edukalt valimispäeva ning mida rohkem ma toredate yfukatega tegemist tegin, seda rohkem tundsin, et vahetusaastale mineku otsus on õige ja hea. Järgnesid pikad talvekuud, täis paberimajandust, infotunde ja koolitusi. Nüüd siis lõpuks on aeg nii kaugel, et täpselt kahe kuu pärast – 13.08.2011 ootab mind Zürichi lennujaamas mu Šveitsi pere, kuhu kuuluvad:
Hostema Sonja
 Hostisa Felix
Hostvennad Robin (14) ja Noel (7)
ning hostõde Nora (16).
Pere tundub küll tore olevat. Kõik tumedapäised ja lokkisjuukselised. Kõige rohkem olen skaipinud ja kirjutanud Noraga. Ta on ülisõbralik ja jutukas. Ütles, et mu saksa keel on nii hea, et ta hakkab minuga saksa keele asemel hoopis prantsuse ja inglise keele rääkima:D Lisaks tutvustab mulle juba kõiki oma Šveitsi sõpru ja sugulasi ning räägib kohtadest, kuhu ma aasta jooksul kindlasti jõudma pean. Nora ise on praegu vahetusõpilane Alaskal ning jõuab tagasi Šveitsi umbes kuu aega enne minu saabumist.
Linn, kus elama hakkan, on Basel. See on Šveitsis Genfi ja Zürichi järel suuruselt kolmas ning google earthi andmetel on minu kodust Prantsusmaa piirini veidi vähem kui 10 km. Noja Saksamaa on umbes sama kaugel.
Aa, kui teil siis 13. augusti hommikul kell 6.10 peaks järsku väga igav hakkama ja ei tea mida teha, siis võite lennujaama tulla. :)