8. Nv Kanderstegis

Reedel pärast kooli pakkisime ruttu asjad ja asusime autoga hostpere suve/talvekoju teele. (Muuseas, see oli esimene kord, kui ma siinveedetud aja jooksul autoga sõitsin.) Nende "ferienhaus" asub üsna väikses külakeses nimega Kandersteg, Kesk-Šveitsis. Autosõit kestis umbes kaks tundi ning enamus ajast magasin. Kui umbes pool tundi enne kohalejõudmist ärkasin, nägin enda ümber ainult mägede lumiseid tippe. Ülejäänud tee olin nina vastu aknaklaasi ja üritasin kõrvu lukust lahti saada.
Kohale jõudes pakkisime kõigepealt asjad lahti. Ma sain omale suurte akentega toakese, kust avanes miljonivaade otse mägedele. Kuna kell oli juba üsna palju ja ka ilm polnud eriti ilus, olime toas ning sõime makarone meenutavat tüüpilist šveitsi toitu ja kuulasime eesti/šveitsi muusikat.
Laupäeval sain korralikult välja magada ning peale hommikusööki pakkisime oma matkakotid valmis ja asusime mägede poole teele. Kõigepealt jalutasime läbi küla gondliteni, millega sõitsime üles mägedesse. Kuna Felix otsustas jala tippu ronida, pidime teda ootama ja aega parajaks tegema. Seetõttu otsustasime "roderbahniga" sõitma minna. See on selline metallist renn või nagu liutoru, kus saab kelgumoodi asjandusega ringi sõita. Kui hostisa oli ka lõpuks üles jõudnud, jalutasime mägedevahelise järve äärde, kus asus väike pood ja söögikoht. Seal sõime kõhud täis (sõin ilmselt oma siiani oma elu kalleima prae) ning seejärel matkasime tagasi alla külasse. Enne kojuminekut käisime veel korra poest läbi, et osta vajaminevad asjad õhtusöögi jaoks ning seejärel jooksime juba bussi peale, mis meid "ferienwohnungini" viis.
Kuigi matk polnud väga pikk ja raske, olime siiski koju jõudes väsinud ning pikutasime lihtsalt teleka ees. Õhtul tegime Sonjaga koos esimest korda elus fondüüd. Tulemus sai väga hea ning nii veetsime õhtu dagö Šveitsi kuulates, aknast vaadet imetledes ning fondüüd nautides.
Järgmisel hommikul pakkisime jälle oma asjad alustasime sõitu Baseli poole. Peatusime imeilusa Blausee ääres, mis tõesti oli täiesti erksinise veega. Ostsime veel läheduses asuvast forellikasvandusest tükikese suitsukala kaasa ning võtsime suuna kodu poole.
Õhtul tulid meile külla veel Felixi vanemad ja õde oma perega. Nendega ma eriti kaua koos olla ei saanud, sest pidime Noraga rongi peale minema, et YFU-kokkusaamisele jõuda. Seal nägin esimest korda ülejäänud enda kantonis elavaid vahetusõpilasi: kolme Mehikost, kahte Leedust, ühte Jaapanist, ühte Ecuadorist ja ühte Lõuna-Aafrikast. Tegelikult oli seal rahvast palju rohkem, aga enamus olid šveitslased, kes on kusagil (ehk põhiliselt USAs või Rootsis) vahetusõpilased olnud. Lobisesime seal omavahel ja üks šveitsi tüdruk küsis, et kus riigis ma oma vahetusaastal käisin. Alguses ei saanud pihta, mida ta sellega mõtles, aga tuli välja, et ta arvas, et ma ka šveitslane:D. Koju jõudsime alles peale ühteteist, kuid vanavanemad  polnud veel ära läinudki. Nad tegid hoopis minu toonud Vana Tallinnale lõppu peale.:D Mina kobisin siiski ruttu magama, sest järgmisel päeval pidin kooli minema.

                                                                      Kanderstegi mäed

                                                                                Fondüü!!

                                                                       Blausee

7. elu ja olu

Nüüd kui juba ligi kaks nädalat Šveitsis olnud olen, on elu siin päris koduseks muutnud. Tean, kus miski asub, teen ise süüa, abistan ja koristan. Kuna esmaspäeval on mul lõuna ajal vaba aeg, lubasin ise see päev midagi eestipärast söögiks valmistada.  Idee oli hakklihakastet ja kartuleid teha, kuid tundub, et pean oma kokkamise edasi lükkama, sest klassijuhataja oli mulle mingid ekstra saksakeele tunnid organiseerinud. Sinna pidid veel meie koolist mingid teised vahetusõpilased tulema, kes absoluutselt saksa keelt ei oska. Kuigi ma sellest eriti vaimustuses pole, tutvun seal vähemalt uute inimestega.  Klassijuhataja on muuseas ainuke õpetaja, kes mulle ei meeldi. Ülejäänud kõik on täiega sõbralikud ja toredad. Aa, ja mul on ainult kaks naissoost õpetajat, ülejäänud kõik mehed. Klassikaaslased suhtlevad minuga ka iga päev üha enam ja lõunapausidel veedan nendega tihti aega. Õnneks saan iga päevaga rohkem nende dialektist aru ja oskan midagi ka kaasa rääkida. Järgmine kolmapäev toimub meil koolis matkapäev, kus kõik klassid peavad kuskile loodusesse väljasõidule minema. Meie sõidame kõigepealt rongiga ühte väiksesse linna ja matkame sealt mingi järve äärde, kus ujume, grillime, mängime palli jms. Usun, et see on tegelt üsna hea võimalus klassi veits lähemalt tundma õppida ja nendega ka kooliväliselt koos olla.

 Kolmapäeval toimus meie klassil esimest korda teatritund. See on tegelikult vabatahtlik, aga meie klassist teevad kõik kaasa. Tegime erinevaid tähelepanu- ja reageerimisharjutusi ning mängisime gruppides mõned sketšid ette. Mul oli küll veidi raske aru saada, aga kuna klassiõed seletasid mulle enamasti ülesanded ära, sain hakkama. Ja näitlemisõpetaja on niii khuuul. Selline noor veits hipi mees, kellel on kahvel ümber käe ja pükste peal hello kitty.:D

Paar päeva tagasi helistas mulle Birke, tugisik yfust ja küsis, kuidas kas ma tahaks temaga kokku saada.  Muidugi olin rõõmuga nõus. Kuna me kumbki polnud varem üksteist näinud, olid küll väiksed probleemid üksteise ülesleidmise ja äratundmisega, kuid lõpuks saime ikkagi kokku ja käisime jalutamas. Ta on 18-aastane, käib Noraga samas koolis viimases klassis ja oli üleelmine aasta kuus kuud Usas. 

Täna sõidame nädalavahetuseks Kanderstegi. Seal asub mu hostpere "puhkekorter" ja vaheaegadel on nad tihtipeale seal. Talvel lähme kindlasti sinna ka suusatama.

                                            klassikaaslased: Sebastian, Malik, Danae ja Miriam

                                          vasakult klassi poisid Joscha, Leon, Sebastian ja Malik

                                                        Anja ja Rahel, nad on ka klassis uued

                                                                   Livie ja Sophie

Tänane kehalise tund toimus kuskil väliujulas.Mina polnud muidugi aru saanud, et meil on ujumine ning seega asju mul kaasas polnud. Kuid järgmine nädal saan ka vette :)

6. weekend

Nüüd olen siin Šveitsis juba üle nädala olnud ja ka esimese nädalavahetuse siin veetnud. Vahepeal olen isegi korra poodidesse jõudnud. Eestis olles harjusin mõttega, et Šveitsi hinnatase on ikka väga hull ja šoppata ma siin kindlasti ei saa. Kuid minu õnneks polegi riided siin nii hullult kallid. Kohati isegi odavamad kui Eestis. Näiteks ostsin t-särgi, mis maksis 4.90Fr. Ehk umbes 4 eurot. Kuna õues on endiselt niii palav (umbes 30kraadi) ja olime otse koolist tulnud, viitsisime käia ainult kahes poes. Ja pärast läksime mövenpicki jäätist sööma. See oli küll veits kallis, kuid selleest suur ja imehea.
Reedel käisime Nora parima sõbranna Elena juures filmiõhtul. Film oli väga hea, kuid ma suutsin ikkagi lõpus magama jääda.:D Laupäeval sain end korralikult välja magada ning lõuna ajal tšillisin aias ja tegin poistega veesõda. Pärastlõunal läksime hostvanaema sünnipäevale. Seal nägin veel tervet hulka sugulasi, kes kõik musitama ja end tutvustama tulid. Enamus nimed mul muidugi meelde ei jäänud. Sõime spagette ja kooki, õpetasin neile veidi eesti keelt (lemmiksõna oli loomulikult "terviseks") ning siis läksime Noraga parki sõpradega kohtuma. Pühapäeva hommikul meisterdasin kooli keemiatunni jaoks küünalt, koristasin ja lugesin raamatut. Hiljem tulid meile külla veel Sonja õde oma perega ja toimus jälle tšillgrill. Meie Noraga  süüa eriti ei jõudnud, sest läksime open-air kinno filmi "Friends with benefits" vaatama, mis oli väga lahe.

                                                                          Meie majaesine

                                                                  reede õhtu

                                                                     open air kino

5. die schule ja veidi pilte

Esmaspäeval oli siis esimene koolipäev. Koguneti kooli kõrvale kirikusse ja toimus Eesti mõistes aktus. Kuna mu hostõde ei käi minuga samas koolis, olin ma enamus aega koos ühe ta sõbrannaga, kes on nüüd mu paralleelklassiõde. Paralleelklasse on siin muideks viis või kuus. Mina käin 4.f klassis, ehk üheteistkümnendas kooliastmes. Pärast aktust toimus klassijuhataja tund, kus nägin esimest korda oma klassikaaslasi. Kõik tundusid üsna toredad ja üritasid minu tõttu ainult hochdeutschi rääkida. Ja klassis käib ainult kakskümmend õpilast ning eelmine aasta oli samas klassis vahetusõpilane Jaapanist. Peale klassijuhataja tundi võisime koju minna, kuid pärastlõunal toimusid tavapärased tunnid. Mul on tihtipeale tunnid nii, et kuskil kella kaheteistkümne ajal on kahetunnine paus, mil saan koju sööma tulla ning siis pärast pean kooli tagasi minema. Õnneks on kodu koolile lähedal ja vähem kui kümne minutiga jõuan rattaga kohale. Tundides saan isegi enamikest asjadest aru ja oskan vahel ka kaasa rääkida/teha. Ja enamus õpetajad on lahedamad kui Eestis. Sellised vabamad ja sõbralikumad. Näiteks geograafia tunnis rääkisime globalisatsioonist ja õpetaja oli kaasa toonud toiduaineid, mis pärinevad erinevatest riikidest. Nii sõime me tunni ajal ameerika komme ja saksa saiakesi ning jõime kolumbia kohvi ja egiptuse apelsinimahla. Pidime veel omale valima aine, mida saame veidi süvendatumalt lisatundides õppida. Mina valisin geograafia, sest selle õpetaja tundus väga lahe, kuid hiljem selgus, et süvageograafiat annab siiski teine õpetaja, kes pole pooltki nii tore. Ja spordiala millega kehalises tegeleda tahame, saime ka valida. Esimeseks veerandis võtsin ma capoeira.

Ja lõpuks lisan ka mõned pildid:

                                             Minu toanurk, ja Nora ning poiste tehtud plakat!

                                                         Käisime paadiga Rheinil sõitmas

                                                           Noraga jäätisekohvikus

                              

Baseli kesklinn ja Rhein

4. Isch guet

Eile hommikul siis jõudsin Šveitsi kohale. Kogu pere oli ilusti lennujaamas vastas ja peale tervitamisi, kallistasime asusime metrooga Baseli poole teele. Sõit Zürichist Baselisse kestis nii umbes poolteist tundi. Pere ja kodu hakkas mulle kohe algusest peale meeldima. Ja pean ütlema, et nalja saab siin palju. Juba metroosõidu ajal oli lõbus, aga õhtul, kui nad oma vanaisa järgi tegid ja roppe anektoote rääkisid, sain küll naerukrambid.:D Tegime eile ka kohe väikse linnaekskursiooni ja nägin ära vanalinna, kooli ning põhilised šopingukohad. Eriti meeldib mulle siin, et kümne minutiga saan jala või rattaga kohe kesklinna. Koju jõudes jõudsin asjad lahti pakkida ja üsna kohe hakkasime külaliste saabumiseks väikseid ettevalmistusi tegema. Külla tulid siis mõned sugulased ja sõbrad. Grillisime ja lobisesime. Ka kohalikud juustud said ära proovitud. (Nälga ma siin peres kindlalt ei jää.) Ma küll päris kogu schweizerdutschist aru ei saa, aga enamasti räägitakse minuga ikkagi õiges saksa keeles ja midagi hakkan vaikselt sellest dialektist juba mõikama ka.
Aga nüüd lähen hostõe sõbrannadega linna peale! :)

3. Minek

(13.august, 7.05)
Nüüd on aeg juba nii kaugel, et istun koos Tiina, Elini ja Oliveriga  Helsinki lennujaamas ja ootan Zürichi lendu. Uskumatu, alles hakkasin yfu pabereid ajama ja nüüd juba paari tunni pärast kohtun oma hostperega. Viimane öö möödus enamjaolt pakkides ja ülekilodega kohvrist asju välja sorteerides. Nii palju riideid ja asju jäi tegelikult maha, mida oleks ka kaasa tahtnud, kuid niigi kaalus mu kohver lubatust rohkem. Õnneks olid lennujaama töötajad sõbralikud ja halastasid mu peale. Ka suusad otsustasin siiski lõpuks koju jätta. Eks siis hiljem vaatab, kas lasen järele saata, ostan uued või lähen hoopis laua peale üle.
Ka kõik viimased lahkumispeod said ilusti ära peetud. Kalleid inimesi ja kingitusi nähes tikkus pisar küll veits silma, kuid siiski möödus kõik väga lahedalt ja ilusti. Järgmine postitus tuleb juba Baseli kodust.:)

2. ELO ning läheb juba reaalseks

Täna jõudsin tagasi kolmepäevaselt ELOlt ehk eelorientatsioonilt ning senised muljed on ainult positiivsed. Tunnen nagu oleks saanud omale korraga ligi viiskümmend uut sõpra. Need laulud, mängud, tantsud, mis esmapilgul võisid tunduda veidi koomilised, said meile mõne päeva jooksul juba nii omaks ja sisendasid päris yfuka tunnet. Võib ju minna ka niisama omaalgatuslikult välismaale vahetusõpilaseks, kuid siis jääb ilma sellest ühtsustundest ning ka funist, mis YFUga kaasa tuleb.
Ülimalt tore oli, et vabatahtlike tiim viitsis oma vabast tahtest meile teadmisi, kogemusi jagada ning tegevusi organiseerida. Võib kõlada küll üsna klišee, kuid ilma nendeta poleks me olnud sellised, nagu me ELOl olime.
Kodu poole liikudes, tundsin seoses oma vahetusaastaga üsnagi imelikku tunnet. Ei teagi, kas see tuleks liigitada põnevuse, hirmu või ootusärevuse alla. ELOl kuuldud hulgalise info ja teiste vahetusõpilaste nägemise tõttu, muutus ärasõit juba ootamatult reaalseks ja käegakatsutavaks. Järsku jõudis kohale, et minek polegi enam valgusaastate kaugusel ning mõelda tuleks hakata juba kohvripakkimisele.
Siiski üritan veel suvest viimast võtta ning samal ajal loodan, et ELOlt kaasa saadud positiivsed emotsioonid kajastuvad ka terve minu vahetusaasta jooksul.