21. ski camp

Pühapäevast reedeni toimus kauaoodatud YFU Ski Camp. Vigase põlve tõttu oli minek üsna pikalt kahtluse all, aga õnneks otsustasin siiski laagrist osa võtta. Ja olgugi, et ma suusatada ei saanud, oli minek vägaväga õige otsus. Lihtsalt nii hea oli jälle üle pika aja kõiki yfu inimesi näha.
Esimesel laagripäeval toimus gruppides session, kus rääkisime senistest kordaminekutest ja plaanidest vahetusaasta teiseks pooleks. Kui sügisel toimus osa jutust veel inglise keeles, siis seekord oli kõigi keeleoskus juba nii hea, et saime ilusti ainult saksa keelega hakkama.
Järgmistel päevadel grupitööd polnud ning kogu aja saime veeta mäel. Vahetusõpilased jaotati gruppidesse suusatamise/lauatamise oskuse järgi ning staffi liikmete juhendamisel möödusid neli järgmist päeva mäel.
Kuna ma oma haige jala tõttu kahjuks suusatada ei saanud, siis tšillisin laagri juhi Andreasega mäel puhkeruumis ning olin talle sekretäri eest. :) Rääkisime juttu, pildistasime, jõime kakaod ning tegime koos SkiCamp'ist videot. Niipea kui Andi mulle selle saadab, panen filmi ka blogisse üles.
Viimane õhtu toimus laagri Awards'ite jagamine. Mina sain "Almost Staff'i" tiitli, kuna veetsin palju aega staffiga koos ning aitasin neid organiseerimisel jms. Pärast auhindade jagamist läksime veel kohalikku baari ning järgmine hommik peale söömist, koristamist ja kallistamisringi pidime juba rongiga kodudesse tagasi sõitma.
Need viis päeva möödusid nii ruttu ning usun, et igaühel meist oli kahju lahkuda. Järgmine laager toimub mai lõpus ning ühtlasi on see ka viimane kord, kui täies koosseisus üksteist veel näeme. Loodan, et vahepeal toimub siiski mõni väiksem üritus, kus vähemalt osa seltskonda näen.

20. vaheaeg, mis võttis põlve nõrgaks (sõnaotseses mõttes)

Kuni 3. jaanuarini kestis mul nädalane jõuluvaheaeg. Minul kestis isegi üks päev kauem, kuna otsustasin viimasel koolipäeval "kontingent"i kasutada. Siin on nimelt selline süsteem, et poolaasta jooksul võib põhjuseta kaheksa poolpäeva/neli täispäeva puududa.

Juba mitmeid kuid oli ette planeeritud, et veedame jõulud ja uusaasta Kanderstegis. Seega sõitsime reede pärastlõunal sinna, kaasas kuusk, kingitused ja jõulusöögid. 24. detsembri hommikul magasime mõnusalt pikalt välja, sõime ning seejärel sättisime suusakeskuse poole. Nii hea oli üle pika aja suuskadel mägedest alla tuisata, lõunal kuuma kakaod juua ning imelist vaadet nautida. Esimesel päeval oli ilm üsna sombune ja terve päev sadas paksu lund, kuid järgmised päevad olid selged, päikselised ja soojad, kuid samas parajalt lumerohked. 

Jõululaupäeva õhtu veetsime perega koos fondue chinoise't süües. See on šveitsi traditsiooniline jõulutoit, nagu harilik fondüü, kuid juustu asemel on kuum puljong, mille sisse kastetakse lihatükikesi. Peal sööki laulusime mõned jõululaulud ning jagasime kingitusi. Mina sain käekoti, komplekti BodyShopist, ning ingli, mida saab aroomiõliga täita ning tuppa lõhnama panna.

Järgmised neli päeva möödusid mäe peal, kuni viiendal päeval suutsin nii õnnetult kukkuda, et mitmest katsest hoolimata, enam püsti ei saanud. Üks abivalmis mees, kutsus mulle mootorsaani järele ning sellega veeti mind suusakeskusesse. Sealt leidsin ehmunud hostpere üles ning kohe sõitsime kohaliku külaarsti juurde. Tehti röntgen ja öeldi, et ilmselt on vasakus põlves menisk ja mingid sidemed puruks. Anti tabletid, kargud ja põlvetugi ning saadeti koju. Järgmised päevad veetsin enamus aja diivanil raamatut lugedes ja telekat passides.  

Ka vanaaastaõhtu möödus üsna vaikselt. Paar külalist olid, sõime, valasime tina ning vahtisime rakette. 

Eile käisin hostemaga Baseli arsti vastuvõtul. (Kusjuures haiglates šveitsi täpsus ei kehti mitte kuidagi. Kuigi mul oli kinnipandud aeg, sain arsti kabinetti kaks tundi hiljem.) Arst katsus ja väänas igatpidi jalga ning arvas, et menisk on siiski korras. Siiski pean ülejärgmisel nädalal põhjalikku röntgeni minema, kust on täpsemalt näha, mis viga. Aa, uue põlvetoe sain ka, moodsam mudel, millega saan põlve painutada ka:D Nüüd saan kodus juba peaaegu ilma karkudeta hakkama. 

Pühapäeval yfuga suusalaagrisse. Kuigi jahh, minu jaoks on suusatamine nüüd pikemaks ajaks läbi...

                                                                   Meie vaheajakodu

                                                    Minu kõige soojem uusaasta vist üldse:D

19. samichlausid - grätimaanid

Kogu see üsna pikk aeg, mille jooksul ma kirjutanud pole, on möödunud üsna jõulumeeleolus. Siiani kolm jõuluõhtut, kuhjades mandariine ja šoksi ning vahvaid jõulukingitusi. Kogu jõulutrall hakkas pihta 6. detsembril, kui siinmaal külastab lapsi Samichlaus. Niisiis läksime meiegi kogu perega vihma ja tormi trotsides kodulähedasse parki punase kuuega jõulumeest, tema abilist ning eesleid kaema. Kui Noel oli luuletuse eest paki kätte saanud, kiirustasime koju tagasi kakaod jooma ja Grätimaan'e sööma. Järgneval nädalavahetusel toimus poole tunni kaugusel asuvas Oltenis ka yfu jõuluüritus. Koos vabatahtlikega oli kokku tulnud umbes kakskümmend inimest. Sõime, küpsetasime, rääkisime poole ööni juttu. Vahepeal külastas tublisid vahetusõpilasi ka Samichlaus, kes laulu või salmi eest ka väikseid pakke jagas. Mõtlesin, et postitan siia ka oma päheõpitud salmi. Saksa keele oskajatel on ehk huvitav lugeda ja näha kui erinev tegelikult see siinne keel on.
Der Santiklaus kunnt hite
dur d'lange-n-erle gritte.
Er bindet s Eseli an e Stamm
und kunnt z Fuess vom Wisedamm.
Sy Sagg isch schwär und digg.
He jo, zuem guete Gligg!
Doch d Ruete gfallt mer nit so guet,
i glaub, ass die rächt bisse tuet.
Bring mir der Sagg, i bitt!
Doch d Ruete lieber nit. 

Järgmine jõuluüritus oli Felixi õe kodus tema pere ning vanavanematega. Pärast sööki jagasime üksteisele kingitusi, avasime neid ning muidugi ei puudunud ka rohkete muside ja kallistustega tänamine. Enne laulsime veel vana traditsiooni kohaselt šveitsi jõululaule. Mina sain kingiks šoksi ja raha, kuid üldiselt on siin populaarsed ka isetehtud kingitused. Peale kingijagamist ja koogisöömist mängisime Nora ja hosttäditütrega Singstari. Poleks elu sees uskunud, et isegi minu, kui täiesti ebamusikaalse jaoks võib see nii lõbus olla.  Hiljem, kui jõudsime Abba, Queeni ja muu vanema muusika juurde, tulid ka vanemad kaasa elama ning laulma. Koju jõudsime too õhtu alles kella kahe paiku öösel.
Pühapäeva veetsime ühe hea peresõbra juures. Nimelt hostisa vallaline parim sõber Cello ja hostema aasta eest lahutanud sõbranna leidsid paar kuud tagasi teineteist ning see aasta tähistasid esimest korda koos jõule. Lapsed-noored läksid kõik juba päeval varem Cello juurde küpsetama ja sööke ette valmistama.  Kuna ta 19-aastane tütar õpib kokandust, siis tegime tema juhendusel hulganisti küpsetisi ja suupisteid. Vanemate saabudes olid meil toidud valmis ja laud ilusti kaetud. Söögile järgnes jälle kingijagamine. Seekord sain Starbucksi kinkekaardi ja kruustermose ning Bodyshopi komplekti lõhnaõli, kreemi ja dušigeeliga.
Veel on tähistamata kahed jõulud. 24. detsembri veedame perega Kanderstegis ning 25. tuleb hosttädi pere meile sinna külla.
Ja juba pühapäeval hakkab meie suusahooaeg pihta! Õnneks erinevalt Baselist on seal mägedes juba piisavalt lund ning vaheaeg tõotab tulla sportlik ja lõbus.
Ning kuna ma enne jõule enam ilmselt blogida ei jõua, soovin teile kõigile ilusaid pühi juba ette ära. Loodan, et lumi jõuab jõuluõhtuks teiegi juurde!

                                                               Üks pühapäev küpstades

                                                        Nora ja Elenaga jõululaadal

 

Baseli vanalinna katused

18. ball ja kodune nädalavahetus

Reede hommik sõitsid hostvanemad Kanderstegi pulmaastapäeva tähistama ning ka Noel oli kusagile ära sokutatud. Niisiis oli meil järjekordne "sturmfrei" nädalavahetus. Koolist koju tulles küpsetasin õhtuks ruttu kohupiima-õuna piruka valmis, käisin pesus ja hakkasin vaikselt õhtuseks balliks sättima. Nimelt hostõe koolis toimus igaaastane talveball. Kuna ta oli eelmine aasta Usas ülivaimustuses sealsest ballist olnud, tahtis ta ka siin midagi sarnast korraldada ning kutsus 6,7 klassiõde juba varem meile koju, et koos valmis sättida. Niisiis kella kuue ajal saabusid esimesed tüdrukud koos kleitide, kingade ning meigilademetega meie juurde ning alustasime ettevalmistustega. Kella poole üheksaks oli meil kokku juba päris palju ning kõik nägin superkenad välja. Tegime veel lühikese fotosessiooni (mille pildid pole kahjuks veel endiselt minuni jõudnud) ning kiirustasime trammi peale. Kuigi eelnevad päevad olid kõik soojad ja päikselised olnud, pidi tol õhtul nagu kiuste paduvihma sadama. Õnneks jõudsime suhteliselt kuivana siiski kohale. Rahvast oli üllatavalt palju, terve saal oli paksult kleitides-ülikondades noori täis, kuigi märgatavas ülekaalus oli 8. ja 9. klassi inimesi. Kuna rahvast oli mõnusaks tantsimiseks ilmselgelt liiga palju ning ka muusikavalik polnud just parim, otsustasime üsna varakult linna peale ära minna. Hea meelega oleks niisama vanalinnas jalutanud ja jõulutulesid ning hõõgveini nautinud, aga kuna vihm ei kavatsenudki lakata, otsustasime ühte kohalike seas armastatud baari/lounge'i sisse astuda. See oli aga parasjagu nii rahvast täis, et ühtegi vaba lauda me tuvastada ei suutnud. Ning tolle lihtsa baari jaoks olime me ilmselgelt ka liiga overdressed. Kuna ka järgmises kohas polnud just eriti lõbus ning jalad tegid kõrgete kontsade tõttu juba üsna haiget, otsustasime koju minna.

Laupäeva lõunaks olin Feliciaga kokku leppinud, et küpsetame minu pool jõuluküpsiseid. Kuigi Nora üldiselt ei viitsi kokata, oli tal seekord imelikul kombel tuju Grättimaan'esid teha. Need on sellised mehikese kujulised pehmed magusad saiad, mida siis jõulude ajal süüakse. Niisiis küpsetasime kahte erinevat sorti küpsiseid ja Grätimaan'e. Õhtupoole tuli Elena veel meile külla. Sõime, lobisesime ja tšillisime arvutis poole ööni.

Pühapäeva veetsime sugulastele, sõpradele jõulukingitusi valmistades. Ehk siis tegime ise vannisoola ja mingeid teekotikesi vms. Õhtul sõime terve perega koos ning arutasime jõuluplaane. Tundub, et kõigil detsembrikuu nädalavahetustel on meil mingi seltskonnaga jõulusööming. Juba see laupäev toimub jõuluõhtu hostema venna juures. Kahjuks sinna ma kaasa ei lähe, sest samal nädalavahetusel toimub ka yfu ööbimisega jõuluüritus. Saab jälle teisi võpe näha ning nendega koos tähistada.

Aa, ilmast veel niipalju. Eile oli Santichlaustag, ehk päev, kui meie mõistes jõuluvana toob lastele šoksi, pähkleid ja mandariine. (24. toob siin kinke Jeesuslaps vms.) Siiski oli suht masendav, kui punase kuuega jõulumees kõndis tänavatel ringi ning õues oli 8 kraadi sooja ja paduvihma sadas...

17. FREIBURG!

Laupäeva hommikul tõusime Noraga vara üles, kuna meid ootas Saksamaa ja Freiburg!! Nimelt oli trip sinna tegelikult mu sünnipäevakink Noralt ja Elenalt, aga üli busyd nagu me oleme, jõudsime teostuseni alles kaks kuud hiljem:D
Niisiis, kell kümme istusime juba rongis ja sõitsime Freiburgi poole. See kahesaja tuhande elanikuga edela-saksa linn asub umbes 50km kaugusel Baselist. Umbes veidi vähem kui tunni aja pärast jõudsime kohale ning kui olime kindlaks teinud kuhu suunda jääb kesklinn, võtsime suuna sinna poole. Esimese asjana oli plaanis külastada postkontorit, et saata ära mu pakk Eestisse, kuna siit Šveitsist saatmine oleks lihtsalt nii palju kallim. Kui pakike hea ja parema šveitsi kraamiga oli teele pandud, otsisime üles ostutänava. Sealt sain omale väga mõistliku hinnaga teksad, kampsuni ja kindad ning täiendasime ka oma juuksehooldusvahendite- ja meigivarusid. Lõunaks sõime "saksa rahvustoitu"  döner kebabi. Siinsed kohalikud türklased teevad seda tõesti superhästi ning nelja euro eest saab kõhu terveks päevaks täis.
Käisime korra ka toidupoest läbi ning seal tekkis mul esimest korda tunne, et äkki oleks pidanud ikka Saksamaale vahetusaastale minema. Lihtsalt kõik täpselt samad tooted mis Šveitsiki (kaasaarvatud šveitsi šoks ja juust jms), on kolm korda odavamad. Õnneks Šveitsi imeline loodus ja toredad inimesed kompenseerivad selle rahakotivaenuliku hinnataseme.
Kui varbad juba valutasid poodide kammimisest ning silme eest oli kirju, otsustasime minna kohvikusse jalgu puhkama. Nagu tüüpiline välismaale sattunud eestlane ikka, pidin minagi just Starbucksis kohvi jooma.
Pärast puhkepausi käisime veel mõnest poest läbi, tegime Elena kaameraga pilte ning nautisime eriti lahedaid tänavamuusikuid.
Koju jõudsime alles peale seitset ning kuigi alguses oli veel plaan Noraga õhtul välja minna, olime nii väsinud, et lebotasime lihtsalt terve õhtu teleka ees.

16. järjekordne hea nv

Lubasin juba ammu kirjutada Sügislaadast ja yfu kokkusaamisest, aga lihtsalt kuidagi pole vahepeal blogima jõudnud.
Kõigepealt räägin veidi eelmisest reedest. Nimelt olin klassist Anja ja Feliciaga kokku leppinud, et tuleme minu poole sushit tegema. Käisin koguni spets-aasiapoes kogu vajalikku staffi muretsemas. Algajate kohta sai sushi päris hea ning sõime sellest pikemaks ajaks isu täis.  Millalgi helistas mulle veel Tiina ja küsis, kas oleks okei, kui ta mulle külla tuleb ja meile juures ööbib. Ta nimelt ostis omale Gleis7. See on rongikaart, millega saab õhtuti peale kella seitset tasuta sõita. Muidugi olin hea meelega nõus ja ka perel polnud selle vastu midagi. Niisiis läksime kella kümne ajal Tiinale rongijaama vastu. Niihea oli jälle eesti keeles rääkida. Ehk tegelikuses rääkisime kummalist saksa-eesti segu. Klassiõed läksid üsna varsti linna peale edasi ning me tšillisime niisama minu juures, mängisime SingStari ja lobisesime poole ööni.
Tegelik põhjus, miks Tiina Baselisse nii väga tulla tahtis, oli laupäeval toimuv yfu kokkusaamine. Niisiis sõime järgmine päev perega hommikust, sättisime end valmis ja läksime linna peale. Mõne arusaamatuse tõttu saime teiste yfukatega kokku alles kella nelja ajal, aga siiski oli ülitore neid kõiki jälle näha. Käisime kogu kambaga Herbstmessel ehk kohalikul sügislaadal. See toimub siin iga aasta novembri alguses ning kahe nädala jooksul on terves linnas letid hea ja parema laadakraamiga, karussellid ning messimelu nautivad inimmassid. Niisiis käisime kõik põhilisemad laadaplatsid läbi ning lõpuks suundusime ühe vabatahtliku yfuka juurde pisikesse korterisse, kus kõik kaugemalttulnud ööbida said. Ruumi oli seal ülivähe ning kuuldavasti magasid nad kümnekesi ühes voodis. Mina sain õnneks öösel rattaga koju kihutada ning oma voodis mõnusalt väljamagada.:)

Feliciaga:)

Sushitime

                                      hahahaha, riisi valmimist oodates pidime end kuidagi lõbustama

Estoniaaaaa!!

                                                       Meie superõhtu Baška, Tiina ja Pabloga

                                                            Ladina ja Eesti chikiitad Herbstmessel

15. tegemised

Pole üsna ammu oma tegemistest bloginud, seega mõtlesin, et panen mõne rea kirja.
Pere on endiselt üliaktiivne ja enamus nädalavahetused on kõik päris busyd olnud.
Üks pühapäevaõhtu juba päris ammu käisin klassist Anja, tema õe ja emaga Sole Unos. See on Baselist umbes poole tunni kaugusel asuv vee/wellnesskeskus. Sada erinevat sauna ja samapalju erinevaid basseine. Üks lahedamaid oli ilmselt Surnumere bassein, mis oli nii soolase veega, et hõljusime rahulikult vee peal. Ruum nägi iseenesest üsna jube välja, kuna oli kujundatud nagu koobas ja hulpivad suletud silmadega inimesed jätsid laiba mulje.
Eelmine laupäeva hommik käisime perega talvevarustust laenutamas. Kohe oli näha, et Šveits on tõeline talispordimaa: olgugi, et kell oli alles pool üheksa, oli laenutus paksult rahvast täis ning valida sai sadade erinevate suuskade, laudade vahel. Nüüd olen igatahes oma lillelise varustusega suusahooajaks valmis.:)
Laupäeva pärastlõunal sõitsin Noraga Rothristi. See on üsna väike asula kanton Aargaus, umbes tunni kaugusel Baselist. Nimelt pidas Julia, kellega Noral Alaskal tuttavaks sai, oma 18. sünnipäeva. Renditud oli imepisike metsamajake, kus tegime lõkke peal süüa ja grillisime vahukomme, tantsisime ning mängisime mingeid naljakaid seltskonnamänge. Ööbisime seal ning pühapäeva hommikul sõitsime rongiga üsna varakult kodu poole tagasi.
Pühapäeva õhtul sain veel oma tugiisiku Birkega kokku. Kuna praegu käib Baselis sügismess,(millest kirjutan pikemalt järgmine kord) jalutasime Birkega seal ringi, sõime krõbemandleid ja lobisesime niisama.
See laupäev toimub Baselis PAMAC ehk yfu aastaalguslaagri järgne kokkusaamine. Usun, et see saab lahe olema! Vedas mul, et siin samas korraldati, sest rongipiletitel on ikka väga kirves hind ja kuskile kaugele ilmselt sõitma poleks hakanud. Järgmine kord siis kirjutan kokkusaamise muljetest ja sügismessist.