28. sõpradega trippimas

Pühapäeval sai mu kahenädalane kevadvaheaeg läbi. Esimene nädal möödus üsna vaikselt ja koduselt kui mitte lausa veidi igavalt. Käisin kinos, korra rattaga Saksamaal poodlemas ning sõpradega linna peal.
Teisel nädalal sõitsime Nora, Elena, Elisa, Moni ja Kimiga kolmeks päevaks Kanderstegi, meie vaheajakorterisse. Seal pidasime tüdrukute kokteiliõhtut, vaatasime filme, kokkasime, käisime ujumas ning veetsime muidu mõnusasti aega. Tagasi Baselisse tulles olid näolihased naermisest valusad ning südamed suurest söömismaratonist pahad.
Olin juba ammu Birkega kokku leppinud, et teeme kevadel koos väikse tripi kusagile naaberriiki. Nüüd paar nädalat tagasi pidas ta 18. sünnipäeva ja sai kätte ka oma autojuhiload. Ning kuna ma siiani polnud õieti Prantsusmaal käinud, otsustasime autoga sinna kanti minna. Kaasatulekust olid huvitatud ka mõned Birke sõbrad ning nii asusimegi juba viiekesi, Birke, Emily, Michi, Linus ja mina laupäeva hommikul kahetunni kaugusel asuva Strasbourgi poole teele. Kuigi suutsime veidi valesti sõita ning peaaegu ära eksida, möödus autosõit kiiresti ja lõbusalt. Linna jõudes nägime veidi vaeva parkimissüsteemist aru saamisega, kuid lõpuks saime pargitud ning seejärel võtsime suuna vanalinna poole. Nägime ära Euroopa Parlamendihoone, kuulsa toomkiriku ja jalutasime niisama kitsastel turistirohketel tänavatel. Kuna poistel olid juba kõhud tühjad ning nad tahtsid kusagile maha istuda ning mind, Birket ja Emilyt kutsusid rohked riidepoed, otsustasime eraldi minna ning hiljem jälle kokku saada. Teadsime, et kusagil läheduses peaks olema suur šopingu-ja vabaajakeskus, kuid kaardilt ei suutnud me seda kuidagi leida. Seega ei jäänud muud üle kui tänaval olevatelt inimestelt abi paluda. Kuigi mõlemad tüdrukud on ligi 6,7 aastat prantsuse keelt õppinud, oli neil siiski raskusi kohalikust dialektist arusaamisega. Seega läks meil ikka üsna kaua aega, kuid lõpuks leidsime õige koha üles. Teel sinna kohtusime juhuslikult jälle eraldi läinud poistega, kes otsustasid meiega kaasa šoppama tulla. Peale pikka poodlemist olid meil kõigil kõhud tühjad ning jalad valusad. Seega istusime ühte kohvikusse maha, sõime megahead baguette'i ning jõime smuutit. Haha, mõnus oli Prantsusmaal süüa, hindu eriti vaatama ei pidanud, sest kogu menüü oli niikuinii mitu korda odavam kui siin Šveitsis. Ja prantslased on ikka üsna umbkeelsed ning inglise keelt ei nõustunud minuga pea keegi rääkima. Kuigi baarmen mõistis väga hästi, et ma keelt absoluutselt ei valda ning isegi menüüst loetud nimede väljahääldamisega hakkama ei saa, ei häirinud see teda üldse ning jutustas minuga pikalt prantsuse keeles. Mul ei jäänud muud üle kui noogutada ja lolli näoga vastu naeratada.
Kui kõhud täis, otsisime suurest parklast oma auto jälle üles ning asusime kodu poole teele. Kuna kusagil polnud ühtegi silti, kuhu poole jääb Šveits, sõitsime lihtsalt linnast välja kiirteele ning lootsime, et oleme õiges suunas. Õnneks nägime varsti juba tuttavaid kohanimeseid ning seega oskasime edasi orienteeruda. Tagasi Baselisse jõudsime alles pimedas. Kuna pidin Birke kodunt rattaga veel koju sõitma, aga vihma sadas nagu oavarrest,siin veetsin veel veidi tema juures aega.

                                                                     Strasbourgi vanalinn

   

   Emily ja Birke. Luik on muuseas Strasbourgi sümbol ning taolisi lollakaid mütse ja muud luikedega turistikraami müüsid mustanahalised pealetükkivad noormehed iga nurga peal.

                                                                  Birke, Linus, Emily

                                             Europarlament. Eesti lipp oli ka ilusti esindatud.:)

27. s' läbe isch schön

Kevad on ikka täies mahus Šveitsi jõudnud. Mul juba aias päevitamisest päikserandid, Rheini veetemperatuur varbaotsaga ära proovitud ning esimesed grillipeodki peetud.
Eelmisel neljapäeval käisin klassiga kinos. Muidu poleks maininudki seda, kuid film, mida vaatasime, oli tõsiselt hea. Prantsuse film nimega The Intouchables, südamlik, kohati tõsine, kuid kohati nii naljakas. Kui seda juhuslikult ka kusagil Eestis näidatakse, soovitan soojalt vaatama minna.

Peale kino läksime osa seltskonnaga ühte baari piljardit mängima ning koju jõudsin alles kella kahe ajal. Õnneks jäid järgmisel päeval kaks esimest tundi ära ning sain ilusti välja magada.

Reede õhtul toimus Zürichis vahetusõpilaste kokkusaamine. Jõudsime kella kaheksa ajal Ecuadori kuti Pabloga Zürichisse. Seal saime rongijaamas veel mõnede teiste vahetusõpilastega kokku ning seejärel võtsime suuna pargi poole, kuhu suur osa rahvast juba päeval läinud oli. Seal oli ma usun ligi 50 inimest, enamus yfu või afs'i vahetusõpilased. Nägin üle pika aja paljusid teisi vahetusõpilasi ning tutvusin ka väga paljute uute inimestega. Koju tulin alles viimase rongiga koos kahe Baseli läheduses elava poisiga.
See koolinädal möödus kiiresti. Tundides ei pinguta endiselt oluliselt ning rohkem veedan aega raamatute/ajalehtede lugemise ja muusika kuulamisega.
Teisipäeva pärastlõunal käisin Rheini ääres pargis, kus mu tugiisik Birke oma 18. sünnipäeva tähistas. Sõime kooki, rääkisime juttu ning nautisime imeilusat ilma.
Eile lõunal helistas mulle Birke ning küsis, kas ma ei tahaks temaga õhtul Zürichisse minna. Ta õde käib seal ülikoolis ning jagab paari sõbrannaga korterit. Kuna maja, kus nad elavad on üsna vana ning jääb mingitele ehitustele ette, lammutatakse see järgmine nädal täielikut maha. Seega peeti seal veel viimast korteripidu. Õhtu oli tõsiselt äge. Selline tõeline tudengiatmosfäär. Jõime moosipurgist veini, sõime naljakat ökotoitu ning jäädvustasime oma fantaasia ning mõtted seintele.
Kuigi uni järgmisel hommikul oli oi kui magus, pidin siiski kooli minema. Lohutasin end mõttega, et viimane päev vaja vaid üle elada ning siis võib jälle vaheaega nautima asuda. Kunsti tund toimus Saksamaal Vitra disainimuuseumis. Enamus sõitsid sinna bussiga, kuid me Felicia, Maliku ja Silvioga otsustasime rataste kasuks. Muuseum asus aga palju kaugemal, kui me arvasime (arvatud kolme kilomeetri asemel kuue kilomeetri kaugusel) ning sinna minek võttis oodatust rohkem aega. Et mitte väga palju hiljaks jääda, pidime üsna kiires tempos väntama. Kui lõpuks kohale jõudsime olime kõik surmväsinud, kuid muuseumituur oli õnneks huvitav ning sealne ümbrus üliilus.
Pärast muuseumit otsustasime Silvioga võimalust kasutada ning saksa mäkki odavat burksi sööma minna. Tšillisime tunnikese pargis, rääkisime juttu ning nautisime oma cheeseburgereid. Seejärel asusime tagasi Baseli poole teele, kuid poole maa peal suutsin esimest korda siin rattaga käna käia ning ilusti oma niigi vigase põlve peale kukkuda. Nüüd jälle veidi lombakas, kuid loodan, et seekord läheb ruttu üle.

Vahetund! Anja, David, Rahel, Malik

Malik palun edasi öelda, et tegelikult on ta tubli ja tore poiss.

                                                                      Vitra Museum

                                                                  Malik, Silvio, Felicia

26. Teater!

Kunagi rääkisin vist, et teeme klassiga teatriprojekti. Siin  peaaegu kõik 11. klassid lavastavad mingi etenduse ning kannavad kolmel õhtul selle koolis ette. Piletite müügist saadud tulu läheb lõpureisi kassasse. Ja peab ütlema, et need summad on ikka üsna korralikud. Veel lasevad kõik klassid ka kavad trükkida, kus lisaks klassi ning etenduse tutvustusele on ka erinevate firmade reklaam sees. Ka reklaamipinna müük on üks raha sissetuleku allikas. Meil oli kavadega ilge jama, sest trükikoda pani näkku ning unustas need õigeaegselt trükkida. Seega pidime veel viimasel minutil leidma uue firma, mis oleks nõus järgmiseks päevaks seitsesada vihikukest trükkima.
Aa, ning nädal enne etendusi toimus meil teatrilaager. Nädal aega veetsime saksa keele õpetaja ja meie lavastajaga Baselist tunni aja kaugusel laagrimajas ning tegime päevad läbi teatriproove. Sellegipoolest oli kogu laager tore ning õhtud klassi seltsis olid tõeliselt lõbusad. Sain klassi rahvaga palju lähedasemaks ning õppisin neid rohkem tundma.
Laagrist koju tulles, kogunesime veel poole klassi rahvaga klassiõe Miriami juude, kus pidasime niiöelda laagri afterparty't.
Nüüdseks on ka kõik kolm etendust läbi ning võib öelda, et meie tükk õnnestus ning saime ka väga head tagasisidet. Meie etendus polnud selline traditsiooniline, vaid pigem moderne inimkonna tulevikust pajatav tükk. Minu osa küll eriti suur polnud, kuid minu jaoks täitsa piisav ning sain laval isegi eesti keelt rääkida. :)
Kuna ilm oli nii super (üle kahekümne soojakraadi) läksime peale viimast etendust terve klassiga Rheini äärde tšillima-grillima ning veetsime koos mõnusa õhtu.

25. D drey scheenschte Dääg

Esmaspäevast kolmapäevani toimus siis Baselis kauaoodatud Fasnacht. Mäletan, et juba esimestel Šveitsis veedetud päevadel tehti mulle selgeks, et see on siin üks tähtsamaid sündmusi, mida kohalikud terve aasta ootavad ja mil siia enim turiste tuleb.
Kõigepealt üritan ära seletada, mida "Fasnacht" üldse tähendab. Otsetõlkes on see tegelikult vastlapäev, kuid eestipärase hernesupi ja liulaskmisega pole sel midagi ühist. Enim meenutab see ilmselt karnevali. Kogu asi hakkab pihta esmaspäeva varahommikul, kui kostümeeritud inimesed oma clique'dega (grupid, kes mängivad trummidel või pikoloflöötidel traditsioonilisi marsse) linna kogunevad. Ikka uskumatu, missuguseid kostüüme võid näha ning kui palju aega ja raha kohalikud neisse investeerinud on. Täpselt hommikul kell neli alustatakse musitseerimise ja rongkäiguga ning kottpimedas linnas süüdatakse laternad. Peale paaritunnist rongkäiku minnakse koju magama ning pärastlõunal hakkab peale cortege (ametlik rongkäik, kus kõik cliqued kaasa teevad). Nii marsitakse kuni õhtuni linna peal ringi, vahepeal pubides ja baarides pause tehes ning tähistades. Lisaks flöödi- ja trummimängijatele teevad kaasa ka waggis. Need, enamasti poisid või mehed, on samuti traditsiooniliselt kostümeeritud, kuid pillimängimise asemel jagavad nad pealtvaatajatele erinevaid asju. Traditsiooniliselt kingitakse kommi, apelsine ja lilli, kuid võib ka igasugust muud imelikku kraami saada. Näiteks ma sain veel porgandi, stringid, mini napsupudeli ning pisikese mängukaru. Lisaks kingituste jagamisele kallavad nad sulle pähe ja topivad kraevahele ka värvilist paberipuru, eestikeeles konfetid vist. Poleks uskunud, et seda nii palju tehakse, kuid paari tunni jooksul linnas pidin ikka üsna mitmel korral põgenema waggiste eest ning sellegipoolest oli mul kojujõudes absoluutselt igal pool seda paberipahna.
Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin  hostõe cliques kaasa ning osalesin nendega koos rongkäigul.
Teisipäeval käisin leedu vahetusõpilase Vejunega niisama linna peal. Kuna peaaegu kõik inimesed on sel ajal linnas, on üsna kindel, et kohtab ka mõnda tuttavat. Niisiis nägimegi üsna palju koolikaaslasi ja sõpru, kellega koos veetsime ööni lõbusasti aega.
Kolmapäeval olin aga peale päevast rongkäiku niii väsinud, et otsustasin fasnachti lõpu tähistamise asemel juba kella üheteist ajal õhtul koju välja magama minna.
Ilmselgelt olen nüüd veendunud, et fasnachti hüüdlause "D drey scheenschte Dääg" (kolm ilusaimat päeva)  on täielikult õigustatud.

                                            Väiksema hostvennaga esimesel Fasnachti hommikul.

                               Igal cliquel on oma teema ja selle järgi kujundatud kostüüm ja latern.

                                                   Meie clique teema oli "Nivea- 100. juubel"

                                               

              Selline näeb välja traditsiooniline waggis. Ajaa, ilmaga oli meil tõesti supervedanud. Päike ja viisteistkraadi sooja. Siin on igatahes kevad käes!

           Üks õhtu tšillisime Jakobiga yfust. Ta oli ka nimelt waggis. Haha, ma ei tea, mida me tol momendil teha üritasime.

                                     

24. vaheaeg, lahe aeg

Jahh, juba jälle mul vaheaeg. Ja lausa kaks nädalat!
Esimese nädalavahetuse veetsin St. Gallenis Tiina juures. Reede õhtul sõitsin rongiga Gossausse ning Tiina ja ta hostisa tulid mulle autoga vastu. Veel veerand tundi sõitu ja jõudsimegi väiksesse külakesse, kus nad elavad. Kõigepealt tegin perega tutvust ning seejärel läksime Tiinaga külapeale jalutama. Lobisesime ja tšillisime väljas üsna pikalt ning seejärel läksime juba tagasi koju ning heitsime magama. Laupäeval pakkus Tiina hostema välja, et võiksime minna St. Gallenisse Säntisparki. See on üsna suur veekeskus, kus erinevad saunad ja basseinid. Kuna ma polnud ikka väga ammu ujumas ega saunas käinud, otsustasime, et see on hea idee ning Tiina hostõde viis meid autoga sinna. Mõnulesime neli tundi vees ning seejärel läksime tagasi Tiina juurde. Õhtu poole sõitsime bussiga St. Gallenisse. Kuna meil mõlemad olid kõhud nii tühjad, läksime dönerit sööma. Kindlalt ka üks asju, mida Eestis igatsema jään! Pärast leidsime veel ühe shishabaari ning astusime spontaanselt ka sinna sisse. Hiljem saatis Tiina mu rongi peale ära ning pool kaksteist olin juba kodus.

Ülejäänud pere oli reedel Kanderstegi sõitnud ning mina ja Nora sõitsime pühapäeva õhtu sinna. Kuna mina oma vigase põlve tõttu mäele ei saanud, jalutasin esmaspäev ja teisipäev niisama küla peal ringi, tegin pilte ja külastasin pisikesi poekesi. Esmaspäeva lõunal kohtasin juhuslikult veel ühte teist Ecuadori vahetusõpilast Caro't . Ta oli oma hostõega Kanderstegi murdmaasuusatamist proovima tulnud. 

Ülejäänud pere jäi reedeni mägedesse, kuid mina tulin juba teisipäeva õhtu koju Baselisse. Kolmapäeva lõunal käisin korra Saksamaal poodides ning õhtul tuli mulle klassiõde Anja külla. Veetsime koos väga lõbusa õhtu ning kuna ta elab mulle üsna lähedal, läks ta rattaga alles kella kahe ajal öösel koju. 

Neljapäev möödus rahulikut kodus. Magasin lõunani, koristasin, vaatasin telekat ja tegin veel paar kooliasja. Reedeks olin kokku leppinud, et teen midagi oma tugiisiku Birkega. Kuna ilm oli nii päikseline ja kevadiselt soe, otsustasime loomaaeda minna. Kuigi elan loomaaia kõrval, polnud poole aasta jooksul sinna veel kordagi jõudnud. Rääkisime juttu ja vaatasime kaelkirjakuid, elevante, pingviine ning muid toredaid loomi. 

Õhtuks olid Birke vanemad mind Baseli teatrisse balletti vaatama kutsunud. Nad on nimelt sagedased teatrikülastajad ning kuidagi olid neil mingid piletid üle jäänud.  Kuigi ma pole just eriti sellise asja fänn, mõtlesin, et tuleks võimalust kasutada ja kaasa minna, sest just igapäev ei pakuta tasuta piletit, mille tegelik hind on üle kuuekümne frangi. Ausaltöeldes ma tüki sisust just väga palju aru ei saanud, aga see, kuidas nad tantsisid oli küll üsna vägev. 

Aa, enne teatrisse minekut vaatasin interneti vahendusel ka etv´d. Presidendi kõne nägin ära ja ka pingviiniparaadi alguse. Hostvend muidugi naeris kõrval eesti keele üle ja ei mõistund, kuidas ma üldse midagi sellist vaadata viitsin.
Täna õhtul lähen Leedu vahetusõpilase Vejune ja ühe ta sõbraga linna peale ja klubisse. Loodetavasti saab olema lõbus.
Esmaspäeval hakkab peale siis see kauaoodatud Basler Fasnacht. Pühapäeva öösel seisame oma kostüümides, trummide ja flöötidega vanalinnas ning täpselt kell neli süüdatakse laternad ja tõrvikud ning kolmepäevane karneval võib alata.

23. Genéve ja yfu-tšill

Viimastel nädalatel on kohale jõudnud karm reaalsus, et üle poole vahetusaastast on juba läbi ning polegi enam väga palju aega Šveitsi elu nautida. Seega otsustasin, et pean järgijäänud viiest kuust kõik võtma ning võimalikult palju nägema ja tegema.
Niisiis käisin reedel, laupäeval Genfis. Reede õhtul sõitsin kõigepeal rongiga ligi kolm tundi Šveitsi teise otsa. Sealses rongijaamas tuli mulle vastu eesti tüdruk Kaisa. Ta läks mitmeid aastaid tagasi sinna lapsehoidjaks, leidis mehe ning nüüd elab ja töötab juba pikemat aega Genfi kesklinnas. Kuna kell oli palju ning õues pime ja külm, läksime trammiga kohe tema korterisse, lobisesime veidi ning seejärel heitsime magama. Laupäeval sõime kõigepealt hommikust ning siis pidi Kaisa juba tööle minema. Mina läksin linna peale ringi vaatama. Pärastlõunal saime jälle kokku ning kuna Kaisa oli lubanud mulle Genfi näidata, jalutasime vanalinna poole. Kuna ilm oli nii külm ja tuul tahtis pikali puhuda, veetsime enamus aega kohvikutes ja poodides. Et veidigi rohkem ümbrust näeksin, ronisime ka üles kirikutorni, kust avanes vaade linnale, järvele ning mägedele. Seal tegin ruttu mõned kohustuslikud turistifotod ning seejärel kiirustasime juba järgmisesse kohvikusse soojenema. Hullu ilma tõttu oli ka Genfi kuulus purskkaev kinni, nii et ka see jäi kahjuks nägemata. Kevadel, kui ilm soojem on, lähen kindlasti veel korra tagasi ja teen linnaga lähemalt tutvust.
Esmaspäevaks kutsus Sebi yfu rahva enda juurde Berni lähedale. Peale kooli läksin ruttu koju, vahetasin riided, pakkisin "kirju koera" kotti ning kiirustasin rongijaama, kus sain Laura ja Andyga kokku. Sõitsime koos Berni ning sealsest rongijaamast leidsime juba veel mõned tuttavad näod. Käisime veel korra poest läbi, et süüa-juua osta ning siis istusime bussile, et sõita Säriswil'i. Peale paari minutit jalutamist jõudsimegi Sebi juurde, kus olid ees juba Nuria, Tinu, Sandra ja Julia, kes oli kaasa võtnud oma Poola sõbranna ja ühe poisi Portugalist. Veidi hiljem saabusid ka mõned Lõuna-Ameerika vahetusõpilased.
Sõime, jõime, lobisesime ning tšillisime niisama. Kui tõeliselt lõbusaks läks, pidin juba kahjuks viimase rongiga koju sõitma, sest järgmine päev oli mul kool. Enamus ööbisid seal, sest Berni rahval praegu vaheaeg.
Kuna rong tuli hilinemisega, jõudsin koju alles kella kahe ajal öösel. Järgmine hommik algas 7.40 juba kool. Esimene tund oli õnneks matemaatika, kus sain lihtsalt magada ja muusikat kuulata. Peale seda veel inglise keel ja kaks füüsikat ning seejärel pidin oma vigase põlve tõttu füsioteraapiassse minema.
Kuna Andy töötab ühes kohvikus ja ma olin eelmine õhtu lubanud, et külastan teda seal, jalutasingi otse läbi vanalinna sinna. Rääkisime juttu, jõime teed ning sõime mingit väga  head ja väga šokolaadist kooki. Igatahes magusaisu on nüüd pikemaks ajaks läinud. :)

                                                                      Paar pilti Genfist

22. b-day bash @ Zurich

 Viimane koolinädal möödus eriti lebolt. Enamus inimesed oli suusalagris ning koolis ainult mõned vigased nagu mina või siis eriti ebasportlikud, kes ei viitsinud lihtsalt kaasa minna. Seega olid klassid kokku pandud ning pooled tunnid jäid üldse ära. Reedel oli mul näiteks ainult kaks tundi, kuna ülejäänud tegid mingit prantsuse keele projekti ning ma võisin koju minna.
Algselt oli mul plaan nädalavahetusel Saksamaale šoppama minna, kuid neljapäeval sain sünnipäevakutse yfu laagrite juhilt Sebilt. Ta käib Zürichis ülikoolis ning üürib linna lähedal kolme sõbraga korterit. Seega lükkasin Lörrachisse mineku edasi ning ning otsustasin sünnipäevale minna. Samal päeval tegin omale ka Gleis7, kaardi millega saab õhtuti peale seitset kõikide rongidega tasuta sõita. Siiani polnud kallite rongipiletite tõttu eriti palju Šveitsis ringi reisinud, kuid nüüd kui pool vahetusaastast juba läbi on, otsustasin et pean ka rohkem võimalust kasutama ning teiste vahetusõpilastega ringi tšillima.
Niisiis reede õhtu sain rongijaamas paari yfu vabatahtlikuga kokku ning läksime koos Zürichi rongi peale. Zürichist jooksime (või ehk ma üritasin joosta) järgmisele rongile ning peale kümmet minutit sõitu jõudsime Dietlikoni, kus Seb ja Andi meile autoga vastu tulid. Varsti saabusid ka teised yfukad ning koos sõime,jõime ning tähistasime sünnipäeva varajaste hommikutundideni. Tegime ka palju pilte, kui enamus neist analoogkaamera või siis polaroidiga, seega blogisse üles panna neid kahjuks ei saa.
Hommikul aitasime veel suurema segaduse ära koristada, sõime mõnusalt hommikust ning siis asusime juba minekule. Kuna polnud veel kordagi Zürichis käinud, otsustasin, et vaatan seitsmeni seal ringi, et saaksin õhtul jälle tasuta koju sõita. Kõigepealt läksin koos Rea ja Lauraga poodidesse ning šoppasin veidi. Kuna ilm oli üsna jahe ja vihmane, läksime Starbucksi kohvi jooma ning üles soojenema. Pärast seda, saatsin nad rongi peale ära ning läksin üksi veel mõnesse poodi. Järsku tundus, et kuulsin kusagilt eesti keelt. Alguses mõtlesin, panin segast ja kuulsin valesti, kuid ei, olidki kaks eesti naist. Rääkisime veits juttu ning vahetasime kontakte.
Kuna mul oli endiselt üsna palju aega rongini ning enamus poed olid juba läbi kammitud, otsustasin mäkki, tasuta wifit kasutama minna. Sain mäkis maha istutud, kui lampi tulid vastu Danilo, Andrea ja Daniela, vahetusõpilased Lõuna-Ameerikast. Tšillisin veel veits nendega, kuid nad pidid üsna kohe rongile minema ning mulgi polnud enam kaua aega oodata jäänud. Läksin kella seitsmese rongi peale ning mõned minutid peale kaheksat olin juba kodus. Kuna olin nii väsinud ning ei viitsinud enam midagi teha, läksin üsna kohe magama.