17. FREIBURG!

Laupäeva hommikul tõusime Noraga vara üles, kuna meid ootas Saksamaa ja Freiburg!! Nimelt oli trip sinna tegelikult mu sünnipäevakink Noralt ja Elenalt, aga üli busyd nagu me oleme, jõudsime teostuseni alles kaks kuud hiljem:D
Niisiis, kell kümme istusime juba rongis ja sõitsime Freiburgi poole. See kahesaja tuhande elanikuga edela-saksa linn asub umbes 50km kaugusel Baselist. Umbes veidi vähem kui tunni aja pärast jõudsime kohale ning kui olime kindlaks teinud kuhu suunda jääb kesklinn, võtsime suuna sinna poole. Esimese asjana oli plaanis külastada postkontorit, et saata ära mu pakk Eestisse, kuna siit Šveitsist saatmine oleks lihtsalt nii palju kallim. Kui pakike hea ja parema šveitsi kraamiga oli teele pandud, otsisime üles ostutänava. Sealt sain omale väga mõistliku hinnaga teksad, kampsuni ja kindad ning täiendasime ka oma juuksehooldusvahendite- ja meigivarusid. Lõunaks sõime "saksa rahvustoitu"  döner kebabi. Siinsed kohalikud türklased teevad seda tõesti superhästi ning nelja euro eest saab kõhu terveks päevaks täis.
Käisime korra ka toidupoest läbi ning seal tekkis mul esimest korda tunne, et äkki oleks pidanud ikka Saksamaale vahetusaastale minema. Lihtsalt kõik täpselt samad tooted mis Šveitsiki (kaasaarvatud šveitsi šoks ja juust jms), on kolm korda odavamad. Õnneks Šveitsi imeline loodus ja toredad inimesed kompenseerivad selle rahakotivaenuliku hinnataseme.
Kui varbad juba valutasid poodide kammimisest ning silme eest oli kirju, otsustasime minna kohvikusse jalgu puhkama. Nagu tüüpiline välismaale sattunud eestlane ikka, pidin minagi just Starbucksis kohvi jooma.
Pärast puhkepausi käisime veel mõnest poest läbi, tegime Elena kaameraga pilte ning nautisime eriti lahedaid tänavamuusikuid.
Koju jõudsime alles peale seitset ning kuigi alguses oli veel plaan Noraga õhtul välja minna, olime nii väsinud, et lebotasime lihtsalt terve õhtu teleka ees.

16. järjekordne hea nv

Lubasin juba ammu kirjutada Sügislaadast ja yfu kokkusaamisest, aga lihtsalt kuidagi pole vahepeal blogima jõudnud.
Kõigepealt räägin veidi eelmisest reedest. Nimelt olin klassist Anja ja Feliciaga kokku leppinud, et tuleme minu poole sushit tegema. Käisin koguni spets-aasiapoes kogu vajalikku staffi muretsemas. Algajate kohta sai sushi päris hea ning sõime sellest pikemaks ajaks isu täis.  Millalgi helistas mulle veel Tiina ja küsis, kas oleks okei, kui ta mulle külla tuleb ja meile juures ööbib. Ta nimelt ostis omale Gleis7. See on rongikaart, millega saab õhtuti peale kella seitset tasuta sõita. Muidugi olin hea meelega nõus ja ka perel polnud selle vastu midagi. Niisiis läksime kella kümne ajal Tiinale rongijaama vastu. Niihea oli jälle eesti keeles rääkida. Ehk tegelikuses rääkisime kummalist saksa-eesti segu. Klassiõed läksid üsna varsti linna peale edasi ning me tšillisime niisama minu juures, mängisime SingStari ja lobisesime poole ööni.
Tegelik põhjus, miks Tiina Baselisse nii väga tulla tahtis, oli laupäeval toimuv yfu kokkusaamine. Niisiis sõime järgmine päev perega hommikust, sättisime end valmis ja läksime linna peale. Mõne arusaamatuse tõttu saime teiste yfukatega kokku alles kella nelja ajal, aga siiski oli ülitore neid kõiki jälle näha. Käisime kogu kambaga Herbstmessel ehk kohalikul sügislaadal. See toimub siin iga aasta novembri alguses ning kahe nädala jooksul on terves linnas letid hea ja parema laadakraamiga, karussellid ning messimelu nautivad inimmassid. Niisiis käisime kõik põhilisemad laadaplatsid läbi ning lõpuks suundusime ühe vabatahtliku yfuka juurde pisikesse korterisse, kus kõik kaugemalttulnud ööbida said. Ruumi oli seal ülivähe ning kuuldavasti magasid nad kümnekesi ühes voodis. Mina sain õnneks öösel rattaga koju kihutada ning oma voodis mõnusalt väljamagada.:)

Feliciaga:)

Sushitime

                                      hahahaha, riisi valmimist oodates pidime end kuidagi lõbustama

Estoniaaaaa!!

                                                       Meie superõhtu Baška, Tiina ja Pabloga

                                                            Ladina ja Eesti chikiitad Herbstmessel

15. tegemised

Pole üsna ammu oma tegemistest bloginud, seega mõtlesin, et panen mõne rea kirja.
Pere on endiselt üliaktiivne ja enamus nädalavahetused on kõik päris busyd olnud.
Üks pühapäevaõhtu juba päris ammu käisin klassist Anja, tema õe ja emaga Sole Unos. See on Baselist umbes poole tunni kaugusel asuv vee/wellnesskeskus. Sada erinevat sauna ja samapalju erinevaid basseine. Üks lahedamaid oli ilmselt Surnumere bassein, mis oli nii soolase veega, et hõljusime rahulikult vee peal. Ruum nägi iseenesest üsna jube välja, kuna oli kujundatud nagu koobas ja hulpivad suletud silmadega inimesed jätsid laiba mulje.
Eelmine laupäeva hommik käisime perega talvevarustust laenutamas. Kohe oli näha, et Šveits on tõeline talispordimaa: olgugi, et kell oli alles pool üheksa, oli laenutus paksult rahvast täis ning valida sai sadade erinevate suuskade, laudade vahel. Nüüd olen igatahes oma lillelise varustusega suusahooajaks valmis.:)
Laupäeva pärastlõunal sõitsin Noraga Rothristi. See on üsna väike asula kanton Aargaus, umbes tunni kaugusel Baselist. Nimelt pidas Julia, kellega Noral Alaskal tuttavaks sai, oma 18. sünnipäeva. Renditud oli imepisike metsamajake, kus tegime lõkke peal süüa ja grillisime vahukomme, tantsisime ning mängisime mingeid naljakaid seltskonnamänge. Ööbisime seal ning pühapäeva hommikul sõitsime rongiga üsna varakult kodu poole tagasi.
Pühapäeva õhtul sain veel oma tugiisiku Birkega kokku. Kuna praegu käib Baselis sügismess,(millest kirjutan pikemalt järgmine kord) jalutasime Birkega seal ringi, sõime krõbemandleid ja lobisesime niisama.
See laupäev toimub Baselis PAMAC ehk yfu aastaalguslaagri järgne kokkusaamine. Usun, et see saab lahe olema! Vedas mul, et siin samas korraldati, sest rongipiletitel on ikka väga kirves hind ja kuskile kaugele ilmselt sõitma poleks hakanud. Järgmine kord siis kirjutan kokkusaamise muljetest ja sügismessist.

14. Minu inimesed siin ja seal

Kohati on šveitslased nii sarnased eestlastega. Tihtipeale kuuldes hostema mõnda ütlust või hostisa nalja, tekib äratundmisrõõm ning tunnen nagu oleksin oma päriskodus Eestis. Ka siinsed klassikaaslased kuulavad samasugust muusikat nagu eesti nooredki, teevad nädalavahetustel samu asju ning mõtlevad tihti sarnaselt.
Siiski on ka nii palju asju, mis minu jaoks imeliku ja võõrana tunduvad.
Inimesed siin on tõesti täpsed nagu nende kuulsad kellad. Nad ei salli hilinemisi ja plaanimuutusi. Jõulusöögid ja kingitused pannakse paika septembris ning juba praegu saabuvad sünnipäevakutsed jaanuariks.
Ka on kohalikele tähtsad reeglid ning nendest kinnipidamine. Näiteks enamikes kohtades kehtib lapsepilet kuni 16-eluaastani. Ning olgugi, et ma olin vaid paar päeva seitseteist olnud, ei tulnud kellelegi mõttesse mulle poole odavam sooduspilet osta.
Nagu eestlasedki võivad siinsed elanikud alguses külma ja kinnise mulje jätta, kuid kui nendega veidi rohkem suhelda, saab aru, et tegelikult on šveitslased lõbusad, sõbralikud ja külalislahked.
Üldiselt on inimesed ka leplikud, rahulikud ja tolerantsed ning üritavad alati igale osapoolele sobivaid lahendusi leida. Sakslaste kohta kehtib siin stereotüüp, et enamus selle rahvuse esindajaid on järsu ütlemise ning ülbe olekuga. Siiski ollakse pea alati välismaalastega vastutulelikud ning abivalmid. Kuna siinne elanikkond on väga kirju ning immigrante leidub igast maailmanurgast, pole ma seetõttu eriti saanud nautida huvitava ja eksootilise välismaalase seisust. Sellegi poolest on mul enamasti au olnud olla esimene eestlane, keda nad näevad. Jah, ega Eestist nad siin tõesti palju ei tea. Eks ma siis neile siin seletan, et Eesti pole ei Inglismaa ega Ukraina naaberriik ning et kummaline pehme ja topelttähti sisaldav eesti keel on tõesti olemas.

13. Veel veidi vaheajast

Laagrist sõitsin otse rongiga Kanderstegi. Pere oli juba paar päeva varem sinna vaheaega veetma sõitnud.
Pühapäeva hommikul ärgates oli esimene asi mida aknast märkasin lumi!! Kogu maa oli valge ning taevast sadas alla suuri valgeid helbeid. Lõunal käisime hostperega üsna meie vaheajakodu lähedal mägijärve nimega Oeschinensee ääres. Nii mõnus lumine oli seal, et oleks hea meelega kohe suusad alla pannud. Üles mäkke sõitsime gondliga ja alla tagasi tulime matkates.
Esmaspäevaks oli kogu lumi jälle sulanud ning järel ainult suured veeloigud ning üleujutavad ojakesed. Kohati oli asi isegi nii hull, et vesi oli üle meetri ning autoteed suletud. Seega jäi ära me plaan minna paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse veeparki. Tundub, et ülejäänud pere oli seetõttu veidi nördinud, kuid mina olin rahul, et sain ühe päeva niisama kodus veeta ning laagrinädalast välja puhata.
Teisipäevaks polnud teed endiselt avatud, seega jalutasime vaid oma külakeses ringi ning pidasime piknikku.
Kolmapäeva hommikul oli meil varajane äratus, kuna pidime jõudma Bettmeralpini viiva rongi peale. Poolteist tundi sõitu ning veerand tundi eriti suure gondliga ja jõudsimegi väiksesse mägikülla.
Seal tegime kohvikus väikese söögipausi ning asusime 2890 meetri kõrgusel asuva Bettmerhorni poole teele. Selleks pidime umbes kolmveerand tundi mööda niiöelda hiigelkivihunnikut üles ronima. Kuna tõusud olid järsud ja maas veel poolsulanud lumi, õnnestus mul ka paaril korral libastuda ning lausa pikali kukkuda. Tagasi külla jõudes olid meil kõhud juba üsna tühjad ning seega sõime ühes kohalikus restoranis õhtust. Koju tagasi jõudsime alles pilkases pimeduses peale kümmet ning kuna olime pikast päevast kõik päris väsinud läksime kohe magama.
Neljapäev ja reede olid üsna vaiksed ja rahulikud, kuid kumbki päev ei möödunud ilma matkamisega. Ma olen üpris kindel, et pole Eestis terve elu jooksul niipalju matkanud kui siin kahe kuuga. Mägedest üles ja alla ronimine on kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmisviis ning osa nende elustiilist.
Viimasel päeval autoga koju sõites tegime vahepeatuse Bernis. See üpris pisike Šveitsi pealinn jättis mulle oma helesinise jõe ja kuulsa kellatorniga väga hea mulje. Läheks meelsasti teine kordki sinna uitama. Kuna tol päeval oli ilm ikka üsna külm, käisime rohkem mööda kohvikuid ja poekesi. Peale paaritunnist linnatuuri võtsime suuna lõpuks Baseli poole. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja tšekkisin järgi, mis kahe nädala jooksul ilmas juhtunud on. Õhtul lebotasin veel veidi niisama ning õppisin tulevaseks bioloogiatööks. Aa, vahepeal sain muideks oma süvageograafia töö ka tagasi. 9 punkti 24st... nii et mitte just eriti paljutõotav tulemus.:D
Pühapäeval pidin suhteliselt varakult üles tõusma, sest olime kella üheteistkümneks peretuttava sünnipäevale kutsutud (no tõesti, kes peab 40-aastast juubelit kell 11 hommikul!:S) Ausaltöeldes oli see minu jaoks suhteliselt igav, sest esimene pool tundi inimesed lihtsalt kätlesid ning musitasid mind ja üksteist tervituseks, vahepeal toimus söömine ning pärast seda kordus jälle see põsesuudluste jada, seekord siis hüvastijätuks. Mingi aeg pidin veel vastama küsimustele, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas meil on väga külm ja kas me tarvitame palju narkootikume ja kuulame põhiliselt ainult heavy rocki (whaat?).
Koju jõudes nautisin veel oma viimast vaheajaõhtut ning esmaspäeval sulandusin juba jälle koolirutiini.

                                                                       Oeschinensee

                                                                kirik mägikülakeses

                      Vaade Bettmerhornilt. Kukil taamal peaks olema Mount Blanc ja Matterhorn.

12.Vaheaeg, ich hab dich lieb!

Heii,
nüüd on juba üle kahe nädala möödas viimasest postitusest. Põhjus, miks ma pikalt kirjutanud pole, ei ole mitte mu laiskus, vaid see, et meil oli kahenädalane vaheaeg. Seega oli mul tegemist oi kui palju ning internetile puudus igasugune ligipääs.
Esimesel nädalavahetusel oli mul esimest korda võimalus olla kaks päeva täiesti üksi kodus. Vanemad ja Noel olid Kanderstegis, Nora mingil trummivõistlustel ja Robin sõbra juures ööbimas. Niisiis nautisin laupäeva hommikul üksi olemist, lugesin saksakeelset Sofi Oksaneni "Puhastust" ja kuulasin valjult muusikat.
Õhtuks olin kokku leppinud klassiõe Anjaga, et lähme välja vaheaja algust tähistama ning hiljem tema poole ööbima. Linnas tutvusin veel mõndade tema sõpradega ja kohtasin ka paari klassikaaslast.
Pühapäeva hommikul jalutasin üsna vara koju, tšillisin veidi niisama ja alustasin kokkamisega. Lubasin nimelt õhtuks eestipärast kartulisalatit valmistada. (Hiljem selgus, et see on siin poodides tegelt täitsa saadaval, ainult nime "russischer Salat" all.) Lisaks salatile tegin ka YFU laagrisse kaasavõtmiseks šokolaadi-apelsini muffineid. Õhtul tegelesin veel pakkimisega ning sõin hostpere ja mõnede sugulastega õhtust.
Esmaspäeva hommikul läksin üsna varakult rongijaama, et saada kokku Vejunega Leedust ning Artjomiga Venemaalt ning seejärel sõitsime juba koos Fribourgi aastaalguslaagrisse (PAO).
Niiiii lahe oli esmakordselt näha kõiki teisi vahetusõpilasi. Ja loomulikult Tiinat, Laurat, Oliveri ja Elinit! Uskumatult imelik oli nendega alguses eesti keelt rääkida. Lõpuks oligi nii, et rääkisime eesti-saksa-inglise keele segu.  Kohe alguses jaotati meid gruppidesse. Mina olin koos Filipiga Taanist, Andresiga Ecuadorist, Rinkoga Jaapanist, Danielaga Mehhikost ja Giorgiga Gruusiast. Grupijuhtideks olid meil imetoredad Sonja ja Nuria yfu staffist. Selle seltskonnaga toimusid meil terve nädal erinevad sessionid vahetusõpilasele olulistel teemadel nagu kultuurilised erinevused ja koduigatsus jms. Peaaegu iga õhtu toimus meil mõni lõbus üritus. Meeldejäävamad olid koduriikide presentatsioon, camp olympics ning öine matk tõrvikutega. Viimane õhtu toimus pidu hommikuni. Võin öelda, et nüüd on mul sõpru peaaegu igas maailmanurgas. Aeg laagris läks ikka megakiiresti (shit, mul on juba ka see šveitslaste komme igal pool liidet "mega" kasutada) ning kahju oli laupäeval kõigiga hüvasti jätta. Järgmine kord kui täies koosseisus üksteist näeme on jaanuaris, mil toimub YFU suusalaager.
Teise vaheajanädala veetsin hostperega Kanderstegis, kuid sellest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

                                                          Eesti tšikid Laura ja Tiina

                                                              staff Fez ja Meret

                                                                Ladina-Ameerika seltskond

                                                                 Tai versus Eesti

                                                               naljakad tailased ja Mariin

                                               minu grupi kutid Filip, Giorgi ja Andres

                                                                 staff  Jakob ja Vejune Leedust

                                         

                                                                              Balti kett

                                     

11. hea laupäev

Juba hommik algas hästi. Magasin end mõnusalt poole üheteistkümneni välja ja sõin Noraga kahekesi rahulikult hommikust. Nimelt olid vanemad ja Noel varakult Zürichi lähedusse tuttavatele külla sõitnud ja Robin oli sõbra juures. Kui olime kohvid joonud ja saiad söönud sättisime end riidesse, et minna külastama kohalikku kirbuturgu. Kümme minutit rattaga sõitu ja jõudsime suurde-suurde kauplemismeeleolus inimesi täis parki. Erinevaid letikesi oli ilmselt sada ning leida võis sealt kõikvõimalikke asju alates riietest ja ehetest lõpetades nõude ja retrojalgratastega. Eriti lahe oli, kuidas lisaks šveitslastele müüsid oma asju ka igasugu muud nahavärvi inimesed, kelle lettidel leidus eriti huvitavaid asju. Nii sain mina omale kahe frangi eest suure sooja valge salli ning Nora ostis ühelt india päritolu naiselt vaid viis franki maksvad hõbekõrvarõngad. Oleksin seal hea meelega isegi kauem aega veetnud, aga kahjuks pidi Nora koju minema, sest tal oli tulevaks nädalaks hulk kodutöid teha. Hea on aga see, et täika toimub iga laupäev ning järgmine nädal on mul võimalus seda jälle külastada.
Koju minnes jõudsin vaid paar lehekülge raamatut lugeda, kuni helises telefon ja mulle helistas Artjom. Artjom on Moskvast pärit poiss, kes on samuti yfuga Baselis vahetusõpilane. Olin temaga varem vaid paar korda facebook'is kirjutanud ning olin positiivselt üllatunud, kui ta tegi ettepaneku kokku saada. Mõeldud-tehtud. Läksime linna peale ning rääkisime üksteisele oma vahetusõpilaseelust ja peredest jne. Ta on pere on ikka väga heal järjel. Elab ma-ei-tea-mitme vannitoa ja basseiniga majas ning vaheajal sõidab Hispaaniasse puhkama. Samas niipalju kui aru sain ei ela tema päris pere Venemaal samuti kehvemini. Poiss ise on muide juba teist aastat järjest vahetusõpilane. Eelmise aasta veetis ta Usas.
Ning ma käisin ka lõpuks esimest korda Starbucks'is! Artjom oli nii üllatunud, et ma pole elus seda kuulsat kohvi joonud ning otsustas mulle seetõttu lausa välja teha.:D
Õhtune plaan oli minna paari tüdrukuga Saksamaale kinno. Kuna Anja ja Marina pidid kella üheksani kusagil töötama, siis ainuke võimalus oli minna kõige hilisemale, kella poole üheteistkümnesele seansile. Nii saime kell kolmveerand kümme kokku ning sõitsime umbes kakskümmend minutit ratastega läbi öiste tänavate. Selle ajaga jõudsime põigata Prantsusmaale ning jõuda Saksamaale. Väljas oli ligi 19 kraadi, autodest tühju pimedaid teid valgustasid vaid majadest paistvad tuled ja muidu vaiksetel kitsastel tänavatel kohtas ainult üksikuid nädalalõppu tähistavid noori.
Kinno jõudes saime mitte nii toreda üllatuse osaliseks, kui piletit ostes anti meile teada, et hilistele seanssidele saab vaid alates 18. eluaastast. Imelik riik, see Saksamaa, 16-aastane alkoholi juua tohib, aga õhtul kinno minna mitte! Seega ei jäänud meil muud üle kui ratastega Šveitsi poole tagasi kihutada. Teised olid arusaadavalt üsna pettunud ja mornid, aga olenemata ärajäänud filmiõhtust, olin ma vaimustunud öistes tuledes linnast ja imesoojast ilmast.
Just praegu sai tühjaks mu kakaotass, seega lõpetan siin kohal oma postituse ja lähen ka ära magama :)